Rahvasta Leviaatan_

võimeliseks vastama ettenägelikkuse, otsustavuse, tarkuse ja väärikusega, mis üllatas ja
ärritas tema vastaseid ning noomis nende ülbust ja uhkust. {SV 112.2}
Järgmisel päeval pidi Luther taas riigipäeva ette ilmuma ja oma lõpliku vastuse andma.
Hetkeks tundis ta ennast väga mannetuna nende jõudude kõrval, kes olid ühinenud tõe
vastu. Teda valdas kartus ja värin. Hädaohud mitmekordistusid tema silmis. Näis, et
vaenlased võidavad ja pimeduse jõud võtavad võimust. Masendus mähkis ta endasse ja näis
teda Jumalast lahutavat. Luther igatses kinnitust, mis tõendaks, et vägede Issand on temaga.
Sügavas hingeahastuses viskus ta kummuli, näoga vastu maad ja tõi kuuldavale rõ-hutud,
südantlõhestava appihüüde, mida ainult Jumal võis täielikult mõista. {SV 112.3}
„Oo, kõikvõimas igavene Jumal!“ hüüdis ta. „Kui kohutav on see maailm! Vaata, ta avab
oma suu, et mind ära neelata, ja mul on inimlikult nii vähe lootust... Kui ma peaksin toetuma
ainult selle maailma tugevusele, siis on kõik otsas... Minu viimane tund on tulnud, mind on
hukka mõistetud ... Oo Jumal, Sina, minu Jumal, aita mind kogu maailma tarkuse vastu! Tee
seda, sa pead seda tegema, Sina üksi... sest see pole minu, vaid Sinu töö. Minul isiklikult
pole ju mingit võitlemist nende maailma suurte isandatega ... Kuid töö on Sinu,... ja see on
õige ning igavene töö. Oo Issand, aita mind! Ustav ja muutumatu Jumal, ma ei looda ühelegi
inimesele... Kõik, mis inimesest, on ebakindel ja nurjub... Sa oled valinud mind selle töö
jaoks... Ole minu kõrval Jeesuse Kristuse pärast, kes on minu kaitse, minu kilp ja mu kants!“
(samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 113.1}
Kõiketeadev ettenägevus lasi Lutheril mõista temal lasuvat ohtu, et ta ei toetuks oma
jõule ega tormaks hulljulgelt hädaohtu. Teda ei vaevanud hirm isiklikult ähvardavate
kannatuste või surmapiinade ees. Luther mõistis, et otsustav hetk usupuhastuse arengus oli
saabunud ning ta tundis oma väärtust sellele vastu astuda. Tõde võis kannatada tema
nõrkuse pärast. Mitte oma julgeoleku, vaid evangeeliumi võidukäigu pärast võitles Luther
Jumalaga. Tema hingeahastus ja võitlus sarnanesid Jaakobi ahastusele öösel üksildase oja
kaldal. Ja nii nagu võitis Jaakob, võitis ka Luther. Täielikus abituses klammerdus ta usus
Kristuse, võimsa Vabastaja külge. Luther sai kindlustunde, et ta ei seisa riigipäeva ees
üksinda. Rahu tuli südamesse tagasi ja ta tundis rõõmu, et temal lubati Jumala Sõna rahvaste
ees kõrgele tõsta. {SV 113.2}
Kindlas usalduses Jumalasse valmistus reformaator võitluseks. Ta mõtles läbi oma
vastuse, uuris lõike oma kirjatöödest ja kirjutas Pühakirjast välja sobivaid tekste oma
väidete kinnitamiseks. Pannud siis vasaku käe pühale Raamatule, mis lebas avatuna tema
ees,, tõstis Luther parema käe taeva poole ja tõotas jääda „ustavaks evangeeliumile ja
tunnistada usku ka siis, kui ta peaks seda tunnistust oma verega pitseerima“ (samas, 7. kd.,
ptk. 8). {SV 113.3}
Kui reformaator jälle riigipäeva ees seisis, polnud temas jälgegi hirmust ega
hämmeldusest. Vaikselt ning rahulikult, kuid vapralt ja suursuguselt seisis ta Jumala
tunnistajana selle maailma suurte meeste ees. Keisri ametnik nõudis talt nüüd seisukohta
91