Rahvasta Leviaatan_
kindlameelsus on juba kõikuma löönud, küsis käskjalg, kas ta soovib edasi minna. Luther vastas; „Kuigi mind kuulutatakse kurjategijaks igas linnas, lähen ma siiski edasi“ (samas, kd. 7, ptk. 7). {SV 108.3} Erfurtis võeti Luther austusega vastu. Vaimustatud rahvahulga saatel läbis ta tänavaid, mille ääres ta noorusaastail sageli leivatükki kirjanud oli. Ta käis ära oma kloostrikongis ja mõtles võitlusele, mis temas kees siis, kui valgus, mis nüüd Saksamaa kohal koitis, tema hinge oli tunginud. Lutherit paluti jutlustada. See oli keelatud, kuid käskjalg andis talle eriloa ja kerjusmunk, kes kord sealses kloostris kõige hullemaid töid oli teinud, astus kantslisse. {SV 109.1} Pilgeni täis saalile rääkis ta Kristuse sõnadest „Rahu olgu teile!“ „Filosoofid, doktorid ja kirjanikud,“ ütles ta, „on vaevanud ennast õpetustega, kuidas võib inimene saada igavese elu, ja ikkagi pole nad leidnud rahuldavat vastust. Ma tahan teile nüüd sellest kõnelda: ... Jumal on äratanud surnuist ühe mehe, Issanda Jeesuse Kristuse, et Ta hävitaks surma, kõrvaldaks täielikult patu ja suleks põrgu väravad. See on päästmise töö ... Kristus on võitnud! See on rõõmusõnum. Meid päästetakse Tema töö läbi, mitte meie oma teenete tõttu. {SV 109.2} Meie Issand Jeesus Kristus on ütlenud: „Rahu olgu teile; vaata minu käsi“ — see tähendab: vaata, oo inimene, mind, mind üksi, kes olen võtnud sinu patu ja sind lunastanud, Olgu sul nüüd rahu. „Nii ütleb Issand.“ {SV 109.3} Ta jätkas, näidates, et tõelist usku ilmutab püha elu. „Kuna Jumal on meid päästnud, siis on iga inimese kohus elada nii, et see ei tooks kasu ainult temale endale, vaid ka ligimestele. Oled sa rikas, siis aidaku su varandus vaeseid. Oled sa vaene — olgu su teenistus vastuvõetav rikkale. Kui su töö on kasulik ainult sulle endale, siis teenistus, mida arvad olevat meelepärase Jumalale, on vale“ (samas, 7. kd., ptk. 7). {SV 109.4} Rahvas kuulas kui nõiutult. Nälgivatele hingedele murti eluleiba. Kristus tõsteti kõrgele üle paavstide, keisrite ja kuningate. Luther ei vihjanud kordagi oma ohtlikule olukorrale. Ta ei püüdnud tõmmata endale nende tähelepanu ja kaastunnet. Kristuse esiletõstmisega oli ta kaotanud silmist enese. Ta jäi Kolgata Mehe varju ning püüdis esitada ainult Jeesust kui patuste Lunastajat. {SV 109.5} Kogu teekonna vältel oli tähelepanu suunatud Lutherile. Uudishimulik rahvahulk tungles tema ümber ja sõbralikud hääled hoiatasid teda paavstlaste kavatsuse eest: „Nad põletavad sinu“, ütles keegi, „ja muudavad su tuhaks, nagu nad tegid Jan Husiga.“ „Kui nad süütaksid ka tule, mis ulatuks Wormsist Wittenbergini,“ vastas Luther, „ja selle leegid ulatuksid taevani, läheksin ma sellest läbi Issanda nimel. Ma astuksin nende ette. Ma läheksin peemoti lõugade vahele ja murraksin ta hambad, tunnistades Issandat Jeesust Kristust!“ (samas, 7. kd., ptk. 7). {SV 109.6} 88
Sõnum reformaatori lähenemisest Wormsile tekitas suurt ärevust. Lutheri sõbrad tundsid hirmu tema julgeoleku pärast, vaenlased aga kartsid asjade arengut. Tehti suuri jõupingutusi, et takistada tal linna siseneda. Paavstlaste õhutusel paluti tal suunduda ühe sõbraliku rüütli lossi, kus, nagu väideti, pidid kõik vastuolud saama mõistlikult lahendatud. Sõbrad püüdsid äratada temas hirmu ähvardavate hädaohtude kirjeldamisega, kuid kõik nende jõupingutused olid tagajärjetud. Luther kinnitas kõigutamatult: „Kui Wormsis oleks nii palju kuradeid, kui kive majade katustel, siis ma läheksin ikkagi sinna“ (samas, kd. 7, ptk. 7). Wormsi väravate juurde oli kogunenud teda tervitama suurem rahvamurd kui keisri enda saabumise puhul. Erutus oli suur. Ule rahvahula sumina kostus kime, kaeblik hääl, mis laulis matuselaulu, otsekui hoiatades Lutherit ees ootava saatuse eest. „Jumal on minu kaitsja,“ ütles ustav mees tõllast maha astudes. {SV 110.1} Paavstlased ei uskunud, et Luther tõepoolest julgeb Wormsile tulla. Tema saabumine viis vaenlased segadusse. Keiser kutsus otsekohe kokku oma nõuandjad, et kaalutleda edasist tegevusplaani. Üks piiskoppidest, range paavstlane, väitis: „Me oleme juba kaua tema üle nõu pidanud. Vabanegu meie keiserlik majesteet otsekohe sellest mehest! Eks Sigismunud lasknud Jan Husi põletada! Me pole kohustatud ketserile kaitsekirja andma ega seda arvestama.“ {SV 110.2} „Nii ei lähe,“ ütles keiser, „me peame oma sõna pidama.“ (samas, 7. kd., ptk. 8). Sellepärast otsustatigi reformaator ära kuulata. {SV 110.3} Kogu linn ihkas seda tähelepanuväärset meest näha ja peagi täitus tema peatuspaik külastajatega. Luther oli vaevalt paranenud oma hiljutisest haigusest. Ta oli väsinud tervelt kaks nädalat kestnud reisist, pealegi pidi ta valmistuma homsete otsustavate sündmuste vastu. Ta vajas vaikust ja rahu. Ent rahva soov teda näha oli nii suur, et Luther sai vaid mõned tunnid puhata. Majja hakkas voorima aadlikke, rüütleid, preestreid ja tavalisi linnakodanikke. {SV 110.4} Kogunenute hulgas oli palju aadlikke, kes olid keisrilt julgelt nõudnud väärnähtuste kõrvaldamist kirikust ja kes, nagu Luther ütles „olid kõik vabaks saanud evangeeliumi läbi“ (Martyn, lk. 393). Nii vaenlased kui sõbrad tulid vaatama kohkumatut munka. Luther võttis nad vastu kõigutamatu rahulikkusega ning vestles kõigiga väärikalt ja targalt. Tema käitumine oli kindel ja julge. Kahvatul, kõhnal näol, mis kandis mure ja haiguse jälgi, oli lahke ja rõõmus ilme. Sõnade pühalikkus ja sügav tõsidus haaras teatud määral isegi tema vastaseid. Nii sõpru kui vaenlasi valdas imestus: mõned olid veendunud, et jumalik vägi viibis tema juures, teised väitsid nagu variserid Kristuse suhtes: „Temas on kuri vaim!“ {SV 110.5} Järgmisel päeval kutsuti Luther riigipäeva ette. Üks keisri ametnik määrati Lutheri saatjaks audientsisaali, kuid hoolimata saatja pingutustest oli tal raske jõuda pärale. Kõik ligipääsuteed olid täis pealtvaatajaid, kes soovisid näha paavstile vastu hakata julgenud munka. {SV 111.1} 89
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107 and 108: südametunnistust, kes Jumala Sõna
- Page 109 and 110: ajal peitnud end klaastri kongi, ku
- Page 111 and 112: Töö Einsiedelnis valmistas Zwingl
- Page 113 and 114: sellesse tõppe. Raske seisund kõn
- Page 115 and 116: kahtlustusi, kandsid noormehed pea
- Page 117 and 118: tegevus tekitas elevust. Lutheri ju
- Page 119 and 120: Ma tahan jutlustada, ma tahan kõne
- Page 121 and 122: autoriteedi ja õpetlaste ratsional
- Page 123 and 124: Peatükk 11— Vürstide protest Ü
- Page 125 and 126: soodsad võimalused avanevad tulevi
- Page 127 and 128: puudutab inimese vajadusi, kergesti
- Page 129 and 130: vaenlasega.“ Kuid teised julgusta
- Page 131 and 132: kirjutas Saksi kuurvürstile: „Me
- Page 133 and 134: Hämmastuse ja vastikustundega jät
- Page 135 and 136: nagu ütleb üks kirjamees, „suur
- Page 137 and 138: Reformeeritud usu õpetajad, kellel
- Page 139 and 140: osav võitleja teoloogilisel võitl
- Page 141 and 142: korraldati näiliselt „püha sakr
- Page 143 and 144: hüüdis üksmeelselt: „Me tahame
- Page 145 and 146: Raehoone ümber kihas raevutsev rah
Sõnum reformaatori lähenemisest Wormsile tekitas suurt ärevust. Lutheri sõbrad tundsid<br />
hirmu tema julgeoleku pärast, vaenlased aga kartsid asjade arengut. Tehti suuri jõupingutusi,<br />
et takistada tal linna siseneda. Paavstlaste õhutusel paluti tal suunduda ühe sõbraliku rüütli<br />
lossi, kus, nagu väideti, pidid kõik vastuolud saama mõistlikult lahendatud. Sõbrad püüdsid<br />
äratada temas hirmu ähvardavate hädaohtude kirjeldamisega, kuid kõik nende jõupingutused<br />
olid tagajärjetud. Luther kinnitas kõigutamatult: „Kui Wormsis oleks nii palju kuradeid, kui<br />
kive majade katustel, siis ma läheksin ikkagi sinna“ (samas, kd. 7, ptk. 7). Wormsi väravate<br />
juurde oli kogunenud teda tervitama suurem rahvamurd kui keisri enda saabumise puhul.<br />
Erutus oli suur. Ule rahvahula sumina kostus kime, kaeblik hääl, mis laulis matuselaulu,<br />
otsekui hoiatades Lutherit ees ootava saatuse eest. „Jumal on minu kaitsja,“ ütles ustav mees<br />
tõllast maha astudes. {SV 110.1}<br />
Paavstlased ei uskunud, et Luther tõepoolest julgeb Wormsile tulla. Tema saabumine viis<br />
vaenlased segadusse. Keiser kutsus otsekohe kokku oma nõuandjad, et kaalutleda edasist<br />
tegevusplaani. Üks piiskoppidest, range paavstlane, väitis: „Me oleme juba kaua tema üle<br />
nõu pidanud. Vabanegu meie keiserlik majesteet otsekohe sellest mehest! Eks Sigismunud<br />
lasknud Jan Husi põletada! Me pole kohustatud ketserile kaitsekirja andma ega seda<br />
arvestama.“ {SV 110.2}<br />
„Nii ei lähe,“ ütles keiser, „me peame oma sõna pidama.“ (samas, 7. kd., ptk. 8).<br />
Sellepärast otsustatigi reformaator ära kuulata. {SV 110.3}<br />
Kogu linn ihkas seda tähelepanuväärset meest näha ja peagi täitus tema peatuspaik<br />
külastajatega. Luther oli vaevalt paranenud oma hiljutisest haigusest. Ta oli väsinud tervelt<br />
kaks nädalat kestnud reisist, pealegi pidi ta valmistuma homsete otsustavate sündmuste<br />
vastu. Ta vajas vaikust ja rahu. Ent rahva soov teda näha oli nii suur, et Luther sai vaid<br />
mõned tunnid puhata. Majja hakkas voorima aadlikke, rüütleid, preestreid ja tavalisi<br />
linnakodanikke. {SV 110.4}<br />
Kogunenute hulgas oli palju aadlikke, kes olid keisrilt julgelt nõudnud väärnähtuste<br />
kõrvaldamist kirikust ja kes, nagu Luther ütles „olid kõik vabaks saanud evangeeliumi läbi“<br />
(Martyn, lk. 393). Nii vaenlased kui sõbrad tulid vaatama kohkumatut munka. Luther võttis<br />
nad vastu kõigutamatu rahulikkusega ning vestles kõigiga väärikalt ja targalt. Tema<br />
käitumine oli kindel ja julge. Kahvatul, kõhnal näol, mis kandis mure ja haiguse jälgi, oli<br />
lahke ja rõõmus ilme. Sõnade pühalikkus ja sügav tõsidus haaras teatud määral isegi tema<br />
vastaseid. Nii sõpru kui vaenlasi valdas imestus: mõned olid veendunud, et jumalik vägi<br />
viibis tema juures, teised väitsid nagu variserid Kristuse suhtes: „Temas on kuri vaim!“ {SV<br />
110.5}<br />
Järgmisel päeval kutsuti Luther riigipäeva ette. Üks keisri ametnik määrati Lutheri<br />
saatjaks audientsisaali, kuid hoolimata saatja pingutustest oli tal raske jõuda pärale. Kõik<br />
ligipääsuteed olid täis pealtvaatajaid, kes soovisid näha paavstile vastu hakata julgenud<br />
munka. {SV 111.1}<br />
89