Rahvasta Leviaatan_

bibliomaniapublications
from bibliomaniapublications More from this publisher
12.07.2024 Views

kindlameelsus on juba kõikuma löönud, küsis käskjalg, kas ta soovib edasi minna. Luther vastas; „Kuigi mind kuulutatakse kurjategijaks igas linnas, lähen ma siiski edasi“ (samas, kd. 7, ptk. 7). {SV 108.3} Erfurtis võeti Luther austusega vastu. Vaimustatud rahvahulga saatel läbis ta tänavaid, mille ääres ta noorusaastail sageli leivatükki kirjanud oli. Ta käis ära oma kloostrikongis ja mõtles võitlusele, mis temas kees siis, kui valgus, mis nüüd Saksamaa kohal koitis, tema hinge oli tunginud. Lutherit paluti jutlustada. See oli keelatud, kuid käskjalg andis talle eriloa ja kerjusmunk, kes kord sealses kloostris kõige hullemaid töid oli teinud, astus kantslisse. {SV 109.1} Pilgeni täis saalile rääkis ta Kristuse sõnadest „Rahu olgu teile!“ „Filosoofid, doktorid ja kirjanikud,“ ütles ta, „on vaevanud ennast õpetustega, kuidas võib inimene saada igavese elu, ja ikkagi pole nad leidnud rahuldavat vastust. Ma tahan teile nüüd sellest kõnelda: ... Jumal on äratanud surnuist ühe mehe, Issanda Jeesuse Kristuse, et Ta hävitaks surma, kõrvaldaks täielikult patu ja suleks põrgu väravad. See on päästmise töö ... Kristus on võitnud! See on rõõmusõnum. Meid päästetakse Tema töö läbi, mitte meie oma teenete tõttu. {SV 109.2} Meie Issand Jeesus Kristus on ütlenud: „Rahu olgu teile; vaata minu käsi“ — see tähendab: vaata, oo inimene, mind, mind üksi, kes olen võtnud sinu patu ja sind lunastanud, Olgu sul nüüd rahu. „Nii ütleb Issand.“ {SV 109.3} Ta jätkas, näidates, et tõelist usku ilmutab püha elu. „Kuna Jumal on meid päästnud, siis on iga inimese kohus elada nii, et see ei tooks kasu ainult temale endale, vaid ka ligimestele. Oled sa rikas, siis aidaku su varandus vaeseid. Oled sa vaene — olgu su teenistus vastuvõetav rikkale. Kui su töö on kasulik ainult sulle endale, siis teenistus, mida arvad olevat meelepärase Jumalale, on vale“ (samas, 7. kd., ptk. 7). {SV 109.4} Rahvas kuulas kui nõiutult. Nälgivatele hingedele murti eluleiba. Kristus tõsteti kõrgele üle paavstide, keisrite ja kuningate. Luther ei vihjanud kordagi oma ohtlikule olukorrale. Ta ei püüdnud tõmmata endale nende tähelepanu ja kaastunnet. Kristuse esiletõstmisega oli ta kaotanud silmist enese. Ta jäi Kolgata Mehe varju ning püüdis esitada ainult Jeesust kui patuste Lunastajat. {SV 109.5} Kogu teekonna vältel oli tähelepanu suunatud Lutherile. Uudishimulik rahvahulk tungles tema ümber ja sõbralikud hääled hoiatasid teda paavstlaste kavatsuse eest: „Nad põletavad sinu“, ütles keegi, „ja muudavad su tuhaks, nagu nad tegid Jan Husiga.“ „Kui nad süütaksid ka tule, mis ulatuks Wormsist Wittenbergini,“ vastas Luther, „ja selle leegid ulatuksid taevani, läheksin ma sellest läbi Issanda nimel. Ma astuksin nende ette. Ma läheksin peemoti lõugade vahele ja murraksin ta hambad, tunnistades Issandat Jeesust Kristust!“ (samas, 7. kd., ptk. 7). {SV 109.6} 88

Sõnum reformaatori lähenemisest Wormsile tekitas suurt ärevust. Lutheri sõbrad tundsid hirmu tema julgeoleku pärast, vaenlased aga kartsid asjade arengut. Tehti suuri jõupingutusi, et takistada tal linna siseneda. Paavstlaste õhutusel paluti tal suunduda ühe sõbraliku rüütli lossi, kus, nagu väideti, pidid kõik vastuolud saama mõistlikult lahendatud. Sõbrad püüdsid äratada temas hirmu ähvardavate hädaohtude kirjeldamisega, kuid kõik nende jõupingutused olid tagajärjetud. Luther kinnitas kõigutamatult: „Kui Wormsis oleks nii palju kuradeid, kui kive majade katustel, siis ma läheksin ikkagi sinna“ (samas, kd. 7, ptk. 7). Wormsi väravate juurde oli kogunenud teda tervitama suurem rahvamurd kui keisri enda saabumise puhul. Erutus oli suur. Ule rahvahula sumina kostus kime, kaeblik hääl, mis laulis matuselaulu, otsekui hoiatades Lutherit ees ootava saatuse eest. „Jumal on minu kaitsja,“ ütles ustav mees tõllast maha astudes. {SV 110.1} Paavstlased ei uskunud, et Luther tõepoolest julgeb Wormsile tulla. Tema saabumine viis vaenlased segadusse. Keiser kutsus otsekohe kokku oma nõuandjad, et kaalutleda edasist tegevusplaani. Üks piiskoppidest, range paavstlane, väitis: „Me oleme juba kaua tema üle nõu pidanud. Vabanegu meie keiserlik majesteet otsekohe sellest mehest! Eks Sigismunud lasknud Jan Husi põletada! Me pole kohustatud ketserile kaitsekirja andma ega seda arvestama.“ {SV 110.2} „Nii ei lähe,“ ütles keiser, „me peame oma sõna pidama.“ (samas, 7. kd., ptk. 8). Sellepärast otsustatigi reformaator ära kuulata. {SV 110.3} Kogu linn ihkas seda tähelepanuväärset meest näha ja peagi täitus tema peatuspaik külastajatega. Luther oli vaevalt paranenud oma hiljutisest haigusest. Ta oli väsinud tervelt kaks nädalat kestnud reisist, pealegi pidi ta valmistuma homsete otsustavate sündmuste vastu. Ta vajas vaikust ja rahu. Ent rahva soov teda näha oli nii suur, et Luther sai vaid mõned tunnid puhata. Majja hakkas voorima aadlikke, rüütleid, preestreid ja tavalisi linnakodanikke. {SV 110.4} Kogunenute hulgas oli palju aadlikke, kes olid keisrilt julgelt nõudnud väärnähtuste kõrvaldamist kirikust ja kes, nagu Luther ütles „olid kõik vabaks saanud evangeeliumi läbi“ (Martyn, lk. 393). Nii vaenlased kui sõbrad tulid vaatama kohkumatut munka. Luther võttis nad vastu kõigutamatu rahulikkusega ning vestles kõigiga väärikalt ja targalt. Tema käitumine oli kindel ja julge. Kahvatul, kõhnal näol, mis kandis mure ja haiguse jälgi, oli lahke ja rõõmus ilme. Sõnade pühalikkus ja sügav tõsidus haaras teatud määral isegi tema vastaseid. Nii sõpru kui vaenlasi valdas imestus: mõned olid veendunud, et jumalik vägi viibis tema juures, teised väitsid nagu variserid Kristuse suhtes: „Temas on kuri vaim!“ {SV 110.5} Järgmisel päeval kutsuti Luther riigipäeva ette. Üks keisri ametnik määrati Lutheri saatjaks audientsisaali, kuid hoolimata saatja pingutustest oli tal raske jõuda pärale. Kõik ligipääsuteed olid täis pealtvaatajaid, kes soovisid näha paavstile vastu hakata julgenud munka. {SV 111.1} 89

Sõnum reformaatori lähenemisest Wormsile tekitas suurt ärevust. Lutheri sõbrad tundsid<br />

hirmu tema julgeoleku pärast, vaenlased aga kartsid asjade arengut. Tehti suuri jõupingutusi,<br />

et takistada tal linna siseneda. Paavstlaste õhutusel paluti tal suunduda ühe sõbraliku rüütli<br />

lossi, kus, nagu väideti, pidid kõik vastuolud saama mõistlikult lahendatud. Sõbrad püüdsid<br />

äratada temas hirmu ähvardavate hädaohtude kirjeldamisega, kuid kõik nende jõupingutused<br />

olid tagajärjetud. Luther kinnitas kõigutamatult: „Kui Wormsis oleks nii palju kuradeid, kui<br />

kive majade katustel, siis ma läheksin ikkagi sinna“ (samas, kd. 7, ptk. 7). Wormsi väravate<br />

juurde oli kogunenud teda tervitama suurem rahvamurd kui keisri enda saabumise puhul.<br />

Erutus oli suur. Ule rahvahula sumina kostus kime, kaeblik hääl, mis laulis matuselaulu,<br />

otsekui hoiatades Lutherit ees ootava saatuse eest. „Jumal on minu kaitsja,“ ütles ustav mees<br />

tõllast maha astudes. {SV 110.1}<br />

Paavstlased ei uskunud, et Luther tõepoolest julgeb Wormsile tulla. Tema saabumine viis<br />

vaenlased segadusse. Keiser kutsus otsekohe kokku oma nõuandjad, et kaalutleda edasist<br />

tegevusplaani. Üks piiskoppidest, range paavstlane, väitis: „Me oleme juba kaua tema üle<br />

nõu pidanud. Vabanegu meie keiserlik majesteet otsekohe sellest mehest! Eks Sigismunud<br />

lasknud Jan Husi põletada! Me pole kohustatud ketserile kaitsekirja andma ega seda<br />

arvestama.“ {SV 110.2}<br />

„Nii ei lähe,“ ütles keiser, „me peame oma sõna pidama.“ (samas, 7. kd., ptk. 8).<br />

Sellepärast otsustatigi reformaator ära kuulata. {SV 110.3}<br />

Kogu linn ihkas seda tähelepanuväärset meest näha ja peagi täitus tema peatuspaik<br />

külastajatega. Luther oli vaevalt paranenud oma hiljutisest haigusest. Ta oli väsinud tervelt<br />

kaks nädalat kestnud reisist, pealegi pidi ta valmistuma homsete otsustavate sündmuste<br />

vastu. Ta vajas vaikust ja rahu. Ent rahva soov teda näha oli nii suur, et Luther sai vaid<br />

mõned tunnid puhata. Majja hakkas voorima aadlikke, rüütleid, preestreid ja tavalisi<br />

linnakodanikke. {SV 110.4}<br />

Kogunenute hulgas oli palju aadlikke, kes olid keisrilt julgelt nõudnud väärnähtuste<br />

kõrvaldamist kirikust ja kes, nagu Luther ütles „olid kõik vabaks saanud evangeeliumi läbi“<br />

(Martyn, lk. 393). Nii vaenlased kui sõbrad tulid vaatama kohkumatut munka. Luther võttis<br />

nad vastu kõigutamatu rahulikkusega ning vestles kõigiga väärikalt ja targalt. Tema<br />

käitumine oli kindel ja julge. Kahvatul, kõhnal näol, mis kandis mure ja haiguse jälgi, oli<br />

lahke ja rõõmus ilme. Sõnade pühalikkus ja sügav tõsidus haaras teatud määral isegi tema<br />

vastaseid. Nii sõpru kui vaenlasi valdas imestus: mõned olid veendunud, et jumalik vägi<br />

viibis tema juures, teised väitsid nagu variserid Kristuse suhtes: „Temas on kuri vaim!“ {SV<br />

110.5}<br />

Järgmisel päeval kutsuti Luther riigipäeva ette. Üks keisri ametnik määrati Lutheri<br />

saatjaks audientsisaali, kuid hoolimata saatja pingutustest oli tal raske jõuda pärale. Kõik<br />

ligipääsuteed olid täis pealtvaatajaid, kes soovisid näha paavstile vastu hakata julgenud<br />

munka. {SV 111.1}<br />

89

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!