Rahvasta Leviaatan_

Otsekohe määras riigipäev ametisse komisjoni, kes pidi selgitama välja paavstliku
omavoli saksi rahva suhtes. See nimekiri, mis sisaldas sada üksikpunkti, esitati keisrile koos
palvega võtta tarvitusele kohesed abinõud nende kõrvaldamiseks. Palvekirja esitajad ütlesid:
„Milline hingede hukutamine, milline röövimine, millised skandaalsed väljapressimised
ümbritsevad ristiusu vaimulikku pead! Meie kohuseks on ära hoida meie rahva laostumine
ja teotus. Sel põhjusel palume me kõige alandlikumalt, kuid ka kõige tungivamalt teid,
majesteet, et te annaksite korralduse viia läbi üldine reformatsioon ja jälgiksite selle
teostamist“ (samas, 7. kd. ptk. 4). {SV 107.3}
Nüüd nõudis kontsiil reformaatori ära kuulamist. Hoolimata Aleandri palvetest,
protestidest ja ähvardustest andis keiser selleks lõpuks loa ja Lutherile saadeti kutse ilmuda
riigipäeva ette. Koos kutsega anti välja ka kaitsekiri, mis pidi kindlustama tema
tagasipöördumise kindlasse kohta. Need läkitati Wittenbergi ühe käskjala kaudu, kelle
ülesandeks oli ka Luther Wormsisse toimetada. {SV 107.4}
Lutheri sõbrad olid hirmul ja ahastuses. Teades eelarvamusi ja tema vastu suunatud
raevu, kartsid nad, et tema kaitsekirja ei arvestata. Nad palusid tungivalt, et Luther ei seaks
elu ohtu. Tema aga vastas: „Paavstlased ei soovi mind Wormsis näha, nad ihkavad mind
kinni võtta ja surmata, kuid see pole tähtis. Ärge paluge minu pärast, vaid paluge Jumala
Sõna pärast... Kristus annab mulle oma Vaimu, et võita need saatena sulased. Ma mõistan
nad hukka oma elu ajal ja võidan nad oma surma korral. Wormsis taotlevad nad usinalt, et
ma võtaksin kõik tagasi. See on minu tagasivõtmine: kui ma enne ütlesin, et paavst on
Kristuse asemik, siis nüüd kinnitan ma, et ta on Kristuse vastane ja kuradi apostel“ (samas,
kd. 7, ptk. 6). {SV 108.1}
Luther ei asunud ohtlikule reisile siiski üksinda. Peale keiserliku käskjala otsustasid teda
saata veel kolm tema parimat sõpra. Melanchton soovis nendega liituda. Ta oli Lutherisse
kiindunud ja soovis talle järgneda kui vaja ka vanglasse või surma, kuid tema soov lükati
tagasi. Kui Luther peaks hukkuma, ütlesid talle Lutheri sõbrad, tuleb reformatsiooni jätkata
sinul. Reformaator ütles hüvastijätul Melanchtonile: „Kui ma ei tule tagasi ja mu vaenlased
mõistavad mu surma, siis jätka õpetamist ja seisa kindlalt tões. Tööta minu asemel... Kui
sina jääd ellu, võin mina ka surra.“ (samas, 7. kd., ptk. 7). Üliõpilased ja linnakodanikud,
kes kogunesid Lutherit ära saatma, olid sügavalt liigutatud. Paljud, kelle jaoks evangeelium
oli kallis, jätsid temaga hüvasti pisarsilmil. Siis asus reformaator oma saatjatega
Wittenbergist teele. {SV 108.2}
Peisil märkasid nad inimeste süngestunud ilmeid. Mõnes linnas ei väljendatud neile
mingit lugupidamist. Ühes ööbimispaigas näitas üks sõbralik preester Lutherile ühe itaalia
märtrina hukkunud reformaatori pilti. Vihje oli mõistetav. Järgmisel päeval sai
reisiseltskond teada, et Lutheri kirjatööd olid Wormsis hukka mõistetud. Keisri käskjalad
kuulutasid seda dekreeti kõikjal ja nõudsid rahvalt, et nad tooksid keelatud tööd
riigiametnike kätte. Kartes Lutheri julgeoleku pärast riigipäeva ees ja arvates, et tema
87