Rahvasta Leviaatan_

lugupeetum on meie kirik arvu ja mõju poolest! Kui palju suuri ja õpetatud mehi on meie
seas! Kui palju võimsam on meie pool!“ Nendel väidetel on küll kaalukas mõju maailmale,
kuid Jumala silmis pole need otsustavamad kui Lutheri päevil. {SV 106.1}
Reformatsioon ei lõppenud koos Lutheriga nagu paljud arvavad. See kestab maailma
ajaloo lõpuni. Lutheri suureks ülesandeks oli jagada teistele edasi seda valgust, mida Jumal
oli lasknud temale paista, kuid tema ei saanud kogu maailmale antavat valgust: tema ajast
tänaseni on Jumal avanud pidevalt uusi Pühakirja tõdesid ja andnud uut arusaamist
vaimulike sügavuste kohta. {SV 106.2}
Paavsti saadiku kõne jättis riigipäevale sügava mulje. Luther ei olnud kohal, et Jumala
sõna selgete ja veenvate tõdedega paavstlikku võistlejat kummutada ja keegi ei püüdnudki
reformaatorit kaitsta. Üldiselt oldi nõus hukka mõistma nii teda kui tema õpetusi, ja
võimalusel, välja juurima kogu ketserlust. Roomal oli olnud soodne võimalus enda eest
kosta. Kõik, mida kiriku kaitseks öelda oli, sai öeldud. Kuid näilik võit oli lüüasaamise
alguseks. Siitpeale oli kontrast tõe ja eksituse vahel selgem, sest see ilmnes avalikus
võitluses. Sellest päevast alates ei pidanud Rooma enam kunagi tundma ennast nii kindlana,
nagu ta senini oli tundnud. {SV 106.3}
Kuigi enamik riigipäevast osavõtjaid oleksid olnud nõus Lutherit paavstile loovutama,
nägid paljud kirikus valitsevat kõlvatust ja ihkasid kirikuvõimu kuritarvitamise lõpetamist,
mis saksa rahvast rõhus. Aleander oli esitanud paavstlikku võimu kõige soodsamas
valguses. Nüüd mõjutas Issand ühte riigipäeva liiget sõna võtma, et kõnelda paavstliku
türannia tagajärgedest. Suursuguse kindlusega tõusis sellel vürstlikul koosolekul üles
hertsog Georg Saksist ja kirjeldas halastamatu täpsusega paavstluse pettusi ja jälkusi ning
nende hirmsat mõju. Lõpetuseks ütles ta: „Ma ei rääkinud kaugeltki kõigist kuritegudest,
mis kisendavad Rooma vastu. Kõik häbi on kadunud. Preestrite ainus eesmärk on ... raha,
raha... nii et need, kes peaksid õpetama tõde, ei kõnele enam muud kui valet. Selle asemel,
et neid karistada, makstakse neile hoopiski peale ja mida enam nad valetavad, seda
suuremad on kasumid. Sellest roojasest allikast voolavad rüvetatud veed. Prassimine sirutab
käe ahnusele. Oh häda, seda avalikku pahameelt põhjustab vaimulikkond, kes paiskab nii
palju vaeseid hingi igavesse hukatusse. On vaja üldist reformatsiooni“ (samas, 7. kd. ptk.
4). {SV 106.4}
Tabavamat ja veenvamat paavstluse hukkamõistu poleks ka Luther ise esitanud — ja
fakt, et kõneleja oli reformatsiooni kindel vastane, andis tema sõnadele veelgi suurema
kaalu. {SV 107.1}
Kui koosolijate silmad oleksid avanenud, oleksid nad näinud endi keskel Jumala ingleid,
kes külvasid valguskiiri eksituse pimedusse ja avasid inimeste meeli ja südant tõe
vastuvõtmiseks. Tõe ja tarkuse Jumal juhtis oma väega ka reformatsiooni vastaseid ja
valmistas selliselt teed suurele tööle, mis tuli teostada. Martin Luther ei olnud kohal, kuid
sellel koosolekul kõlas Lutherist kõrgema Isiku hääl, Jumala enda hääl. {SV 107.2}
86