Rahvasta Leviaatan_

bibliomaniapublications
from bibliomaniapublications More from this publisher
12.07.2024 Views

lugupeetum on meie kirik arvu ja mõju poolest! Kui palju suuri ja õpetatud mehi on meie seas! Kui palju võimsam on meie pool!“ Nendel väidetel on küll kaalukas mõju maailmale, kuid Jumala silmis pole need otsustavamad kui Lutheri päevil. {SV 106.1} Reformatsioon ei lõppenud koos Lutheriga nagu paljud arvavad. See kestab maailma ajaloo lõpuni. Lutheri suureks ülesandeks oli jagada teistele edasi seda valgust, mida Jumal oli lasknud temale paista, kuid tema ei saanud kogu maailmale antavat valgust: tema ajast tänaseni on Jumal avanud pidevalt uusi Pühakirja tõdesid ja andnud uut arusaamist vaimulike sügavuste kohta. {SV 106.2} Paavsti saadiku kõne jättis riigipäevale sügava mulje. Luther ei olnud kohal, et Jumala sõna selgete ja veenvate tõdedega paavstlikku võistlejat kummutada ja keegi ei püüdnudki reformaatorit kaitsta. Üldiselt oldi nõus hukka mõistma nii teda kui tema õpetusi, ja võimalusel, välja juurima kogu ketserlust. Roomal oli olnud soodne võimalus enda eest kosta. Kõik, mida kiriku kaitseks öelda oli, sai öeldud. Kuid näilik võit oli lüüasaamise alguseks. Siitpeale oli kontrast tõe ja eksituse vahel selgem, sest see ilmnes avalikus võitluses. Sellest päevast alates ei pidanud Rooma enam kunagi tundma ennast nii kindlana, nagu ta senini oli tundnud. {SV 106.3} Kuigi enamik riigipäevast osavõtjaid oleksid olnud nõus Lutherit paavstile loovutama, nägid paljud kirikus valitsevat kõlvatust ja ihkasid kirikuvõimu kuritarvitamise lõpetamist, mis saksa rahvast rõhus. Aleander oli esitanud paavstlikku võimu kõige soodsamas valguses. Nüüd mõjutas Issand ühte riigipäeva liiget sõna võtma, et kõnelda paavstliku türannia tagajärgedest. Suursuguse kindlusega tõusis sellel vürstlikul koosolekul üles hertsog Georg Saksist ja kirjeldas halastamatu täpsusega paavstluse pettusi ja jälkusi ning nende hirmsat mõju. Lõpetuseks ütles ta: „Ma ei rääkinud kaugeltki kõigist kuritegudest, mis kisendavad Rooma vastu. Kõik häbi on kadunud. Preestrite ainus eesmärk on ... raha, raha... nii et need, kes peaksid õpetama tõde, ei kõnele enam muud kui valet. Selle asemel, et neid karistada, makstakse neile hoopiski peale ja mida enam nad valetavad, seda suuremad on kasumid. Sellest roojasest allikast voolavad rüvetatud veed. Prassimine sirutab käe ahnusele. Oh häda, seda avalikku pahameelt põhjustab vaimulikkond, kes paiskab nii palju vaeseid hingi igavesse hukatusse. On vaja üldist reformatsiooni“ (samas, 7. kd. ptk. 4). {SV 106.4} Tabavamat ja veenvamat paavstluse hukkamõistu poleks ka Luther ise esitanud — ja fakt, et kõneleja oli reformatsiooni kindel vastane, andis tema sõnadele veelgi suurema kaalu. {SV 107.1} Kui koosolijate silmad oleksid avanenud, oleksid nad näinud endi keskel Jumala ingleid, kes külvasid valguskiiri eksituse pimedusse ja avasid inimeste meeli ja südant tõe vastuvõtmiseks. Tõe ja tarkuse Jumal juhtis oma väega ka reformatsiooni vastaseid ja valmistas selliselt teed suurele tööle, mis tuli teostada. Martin Luther ei olnud kohal, kuid sellel koosolekul kõlas Lutherist kõrgema Isiku hääl, Jumala enda hääl. {SV 107.2} 86

Otsekohe määras riigipäev ametisse komisjoni, kes pidi selgitama välja paavstliku omavoli saksi rahva suhtes. See nimekiri, mis sisaldas sada üksikpunkti, esitati keisrile koos palvega võtta tarvitusele kohesed abinõud nende kõrvaldamiseks. Palvekirja esitajad ütlesid: „Milline hingede hukutamine, milline röövimine, millised skandaalsed väljapressimised ümbritsevad ristiusu vaimulikku pead! Meie kohuseks on ära hoida meie rahva laostumine ja teotus. Sel põhjusel palume me kõige alandlikumalt, kuid ka kõige tungivamalt teid, majesteet, et te annaksite korralduse viia läbi üldine reformatsioon ja jälgiksite selle teostamist“ (samas, 7. kd. ptk. 4). {SV 107.3} Nüüd nõudis kontsiil reformaatori ära kuulamist. Hoolimata Aleandri palvetest, protestidest ja ähvardustest andis keiser selleks lõpuks loa ja Lutherile saadeti kutse ilmuda riigipäeva ette. Koos kutsega anti välja ka kaitsekiri, mis pidi kindlustama tema tagasipöördumise kindlasse kohta. Need läkitati Wittenbergi ühe käskjala kaudu, kelle ülesandeks oli ka Luther Wormsisse toimetada. {SV 107.4} Lutheri sõbrad olid hirmul ja ahastuses. Teades eelarvamusi ja tema vastu suunatud raevu, kartsid nad, et tema kaitsekirja ei arvestata. Nad palusid tungivalt, et Luther ei seaks elu ohtu. Tema aga vastas: „Paavstlased ei soovi mind Wormsis näha, nad ihkavad mind kinni võtta ja surmata, kuid see pole tähtis. Ärge paluge minu pärast, vaid paluge Jumala Sõna pärast... Kristus annab mulle oma Vaimu, et võita need saatena sulased. Ma mõistan nad hukka oma elu ajal ja võidan nad oma surma korral. Wormsis taotlevad nad usinalt, et ma võtaksin kõik tagasi. See on minu tagasivõtmine: kui ma enne ütlesin, et paavst on Kristuse asemik, siis nüüd kinnitan ma, et ta on Kristuse vastane ja kuradi apostel“ (samas, kd. 7, ptk. 6). {SV 108.1} Luther ei asunud ohtlikule reisile siiski üksinda. Peale keiserliku käskjala otsustasid teda saata veel kolm tema parimat sõpra. Melanchton soovis nendega liituda. Ta oli Lutherisse kiindunud ja soovis talle järgneda kui vaja ka vanglasse või surma, kuid tema soov lükati tagasi. Kui Luther peaks hukkuma, ütlesid talle Lutheri sõbrad, tuleb reformatsiooni jätkata sinul. Reformaator ütles hüvastijätul Melanchtonile: „Kui ma ei tule tagasi ja mu vaenlased mõistavad mu surma, siis jätka õpetamist ja seisa kindlalt tões. Tööta minu asemel... Kui sina jääd ellu, võin mina ka surra.“ (samas, 7. kd., ptk. 7). Üliõpilased ja linnakodanikud, kes kogunesid Lutherit ära saatma, olid sügavalt liigutatud. Paljud, kelle jaoks evangeelium oli kallis, jätsid temaga hüvasti pisarsilmil. Siis asus reformaator oma saatjatega Wittenbergist teele. {SV 108.2} Peisil märkasid nad inimeste süngestunud ilmeid. Mõnes linnas ei väljendatud neile mingit lugupidamist. Ühes ööbimispaigas näitas üks sõbralik preester Lutherile ühe itaalia märtrina hukkunud reformaatori pilti. Vihje oli mõistetav. Järgmisel päeval sai reisiseltskond teada, et Lutheri kirjatööd olid Wormsis hukka mõistetud. Keisri käskjalad kuulutasid seda dekreeti kõikjal ja nõudsid rahvalt, et nad tooksid keelatud tööd riigiametnike kätte. Kartes Lutheri julgeoleku pärast riigipäeva ees ja arvates, et tema 87

lugupeetum on meie kirik arvu ja mõju poolest! Kui palju suuri ja õpetatud mehi on meie<br />

seas! Kui palju võimsam on meie pool!“ Nendel väidetel on küll kaalukas mõju maailmale,<br />

kuid Jumala silmis pole need otsustavamad kui Lutheri päevil. {SV 106.1}<br />

Reformatsioon ei lõppenud koos Lutheriga nagu paljud arvavad. See kestab maailma<br />

ajaloo lõpuni. Lutheri suureks ülesandeks oli jagada teistele edasi seda valgust, mida Jumal<br />

oli lasknud temale paista, kuid tema ei saanud kogu maailmale antavat valgust: tema ajast<br />

tänaseni on Jumal avanud pidevalt uusi Pühakirja tõdesid ja andnud uut arusaamist<br />

vaimulike sügavuste kohta. {SV 106.2}<br />

Paavsti saadiku kõne jättis riigipäevale sügava mulje. Luther ei olnud kohal, et Jumala<br />

sõna selgete ja veenvate tõdedega paavstlikku võistlejat kummutada ja keegi ei püüdnudki<br />

reformaatorit kaitsta. Üldiselt oldi nõus hukka mõistma nii teda kui tema õpetusi, ja<br />

võimalusel, välja juurima kogu ketserlust. Roomal oli olnud soodne võimalus enda eest<br />

kosta. Kõik, mida kiriku kaitseks öelda oli, sai öeldud. Kuid näilik võit oli lüüasaamise<br />

alguseks. Siitpeale oli kontrast tõe ja eksituse vahel selgem, sest see ilmnes avalikus<br />

võitluses. Sellest päevast alates ei pidanud Rooma enam kunagi tundma ennast nii kindlana,<br />

nagu ta senini oli tundnud. {SV 106.3}<br />

Kuigi enamik riigipäevast osavõtjaid oleksid olnud nõus Lutherit paavstile loovutama,<br />

nägid paljud kirikus valitsevat kõlvatust ja ihkasid kirikuvõimu kuritarvitamise lõpetamist,<br />

mis saksa rahvast rõhus. Aleander oli esitanud paavstlikku võimu kõige soodsamas<br />

valguses. Nüüd mõjutas Issand ühte riigipäeva liiget sõna võtma, et kõnelda paavstliku<br />

türannia tagajärgedest. Suursuguse kindlusega tõusis sellel vürstlikul koosolekul üles<br />

hertsog Georg Saksist ja kirjeldas halastamatu täpsusega paavstluse pettusi ja jälkusi ning<br />

nende hirmsat mõju. Lõpetuseks ütles ta: „Ma ei rääkinud kaugeltki kõigist kuritegudest,<br />

mis kisendavad Rooma vastu. Kõik häbi on kadunud. Preestrite ainus eesmärk on ... raha,<br />

raha... nii et need, kes peaksid õpetama tõde, ei kõnele enam muud kui valet. Selle asemel,<br />

et neid karistada, makstakse neile hoopiski peale ja mida enam nad valetavad, seda<br />

suuremad on kasumid. Sellest roojasest allikast voolavad rüvetatud veed. Prassimine sirutab<br />

käe ahnusele. Oh häda, seda avalikku pahameelt põhjustab vaimulikkond, kes paiskab nii<br />

palju vaeseid hingi igavesse hukatusse. On vaja üldist reformatsiooni“ (samas, 7. kd. ptk.<br />

4). {SV 106.4}<br />

Tabavamat ja veenvamat paavstluse hukkamõistu poleks ka Luther ise esitanud — ja<br />

fakt, et kõneleja oli reformatsiooni kindel vastane, andis tema sõnadele veelgi suurema<br />

kaalu. {SV 107.1}<br />

Kui koosolijate silmad oleksid avanenud, oleksid nad näinud endi keskel Jumala ingleid,<br />

kes külvasid valguskiiri eksituse pimedusse ja avasid inimeste meeli ja südant tõe<br />

vastuvõtmiseks. Tõe ja tarkuse Jumal juhtis oma väega ka reformatsiooni vastaseid ja<br />

valmistas selliselt teed suurele tööle, mis tuli teostada. Martin Luther ei olnud kohal, kuid<br />

sellel koosolekul kõlas Lutherist kõrgema Isiku hääl, Jumala enda hääl. {SV 107.2}<br />

86

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!