Rahvasta Leviaatan_

avaldati bulla, mis kuulutas Lutheri kirikust välja heidetuks. See koos saadiku protestiga
mõjutas keisrit järeleandmisele. Ta kirjutas kuurvürstile, et siis kui Luther ei kavatse
taganeda oma seisukohast, peab ta jaama Wittenbergi. {SV 104.3}
Aleander ei rahuldunud saavutatuga, vaid pingutas igati jõudu ja kavalust, et kindlustada
Lutheri hukkamõistmine. Püsivusega, mis väärinuks palju õilsamat rakendust, juhtis ta
vürstide, prelaatide ja teiste riigipäeva liikmete tähelepanu asja tõsidusele. Ta süüdistas
reformaatorit „mässus, vastuhakkamises, lugupidamatuses ja jumalateotuses.“ Kuid ägedus
ja raev, mida saadik avaldas, ilmutas liigagi selgesti seda vaimu, mis teda taga kihutas, tiks
tollane kirjamees lausus: „Teda kihutab tagant pigem viha ja kättemaks kui agarus ja
jumalakartlikkus“ (samas, 7. kd. ptk. 1). Riigipäeva enamik tundis Lutheri suhtes suuremat
poolehoidu kui kunagi varem. {SV 105.1}
Kahekordse agarusega nõudis Aleander keisrilt paavstliku edikti täideviimist. Kuna
Saksamaa seaduste kohaselt ei tohtinud otsust langetada ilma vürstide nousolekuta, noustus
Kari lõpuks saadiku järjekindla pealekäimisega ja käskis tal esitada asi riigipäevale.
„Nuntsiuse jaoks oli see uhke päev. Koosolek oli suur; veel suurem oli tõstatatud küsimus,
Aleander pidi esinema Rooma kõigi kirikute ema ja valitsejanna kaitsjana.“ Ta pidi
kokkutulnud kristluse volmukandjate ees süüst vabastama Peetruse vürstiriigi. Tal oli
hiilgav kõneand ja ta oskas tegutseda olukorra tähtsuse kohaselt. Jumahk ettenägevus tahtis,
et Roomat pidi kõige austusväärsema tribunali ees esindama tema kõige võimekam oraator,
enne kui see süsteem lõphkult hukka mõistetud sai“ (Wylie, 6. kd. ptk. 4). Reformatsiooni
pooldajad ootasid mõningase kartusega reageeringut Aleanori kõnele. Saksi kuurvürst ei
olnud kohal, kuid tema korraldusel viibisid riigipäeval mõned tema nõunikud, kes tegid
märkmeid nuntsiuse kõnest. {SV 105.2}
Koigi oma teadmiste ja kõneosavusega asus Aleander tõde ümber lükkama. Ta paiskas
üksteise järel esile süüdistusi Lutheri kui kiriku ja riigi, elavate ja surnute, vaimulikkonna ja
lihtliikmete, kontsiilide ja üksikkristlaste vaenlaste aadressil. „Lutheri eksidpetustest
jätkub,“ kuulutas ta, „et õigustada tuhande ketseri põletamist.“ {SV 105.3}
Lõpuks püüdis ta põlgusevarju heita reformeeritud usu pooldajatele: „Kes need luterlased
õieti on? Trobikond ülbeid, kitsarinnalisi õpetajaid, kõlvatuid preestreid, liiderlikke munki,
harimatuid advokaate ja vaesestunud aadlikke ning eksiteele viidud lihtinimesi. Kui palju
arvukam, võimekam ja võimsam on katoliku kirik! Selle hiiglasliku koosoleku üksmeelne
otsus õpetas lihtsameelseid, hoiatagu ettevaatamamatuid, otsustagu kõhklejate eest ja andku
jõudu nõrkadele!“ (D’Aubigne, 7. kd. ptk. 3). {SV 105.4}
Selliste relvadega on tõe kaitsjaid rünnatud kõikidel aegadel. Samad argumendid lastakse
käiku kõigi nende vastu, kes julgevad valitsevatele eksimustele vastandada Jumala Sõna
selged ja otsekohesed õpetused. „Kes on need uue õpetuse jutlustajad?“ hüüavad populaarse
religiooni austajad. „Need on vähesed õppimata alamast klassist inimesed, kes väidavad, et
neil on tõde ja need on Jumala valitud rahvas. Nad on harimatud ja petetud. Palju
85