Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 8—Kohtu Ees
Saksamaa troonile astus uus keiser — Karl V. Rooma saadikud ruttasid teda õnnitlema
ning püüdsid isevalitsejat meelitada reformatsiooni vastu. Samal ajal palus Saksi kuurvürst,
kellele Karl suurel määral oma krooni võlgnes, et ta ei võtaks Lutheri vastu midagi ette
enne, kui teda ära kuulatakse. Keiser oli suures kitsikuses. Paavstlasi rahuldas ainult
käskkiri Lutheri surma mõistmise kohta. Kuurvürst oli aga kindlalt öelnud, „et kuna
keiserlik majesteet ise ega keegi teine isik polnud tõestanud Lutheri kirjutiste ekslikkust“,
siis „tuleb dr. Luther varustada kaitsekirjaga ja saata ta õpetused, jumalakartlike ja
erapooletute kohtunike ette“ (D’Aubigne, 6. kd. ptk. 2). {SV 103.2}
Kõigi erakondade tähelepanu pöördus nüüd Saksa vürstiriikide ühisele istungile, mis
kutsuti kokku Wormsis varsti peale seda, kui Karl sai keisriks. See rahvuslik nõukogu pidi
otsustama tähtsamaid poliitilisi küsimusi ja olukordi. Sellel kokkutulekul pidid Saksa
vürstid esmakordselt kohtuma oma noore keisriga. Keisririigi kõigist osadest kogunesid
Wormsisse suursugused, võimukad ja isadelt päritud õiguste eest seisvad ilmalikud isandad,
ühiskondliku positsiooni ja võimuga uhkeldavad kirikuvürstid, õukonnarüütlid ning nende
relvastatud kaaskondlased, saadikud võõrastelt ja kaugetelt maadelt. Ja ometi äratas sellel
suurel koosolekul kõige suuremat tähelepanu Saksi reformaatori küsimus. {SV 104.1}
Keiser Karl oli eelnevalt käskinud kuurvürstil varustada Luther riigipäevale tulekuks
kaitsekirjaga ja lubada tal vaieldavates küsimustes kompetentsete isikutega vabalt arutleda.
Luther ootas keisri ette ilmumist erutusega. Ta tervis oli sel ajal väga nõrk, kuid siiski
kirjutas ta kuurvürstile: „Kui ma ei saa Wormsisse minna hea tervise juures, siis palun ma
end sinna viia haigena. Kui juba keiser mind kutsub, siis ma ei saa kahelda, et see on Jumala
enda kutse. Nad soovivad tõenäoliselt minu vastu kasutada vägivalda (sest nad ei käsi mind
ilmuda selleks, et mulle õigust anda), kuid ma usaldan oma asja Issanda kätte. Tema, kes
kaitses kolme noormeest tuleahjus, elab ja valitseb ka täna. Kui Ta mind ka ei päästa, on
minu elul vähe tähtsust. Kandkem hoolt selle eest, et evangeelium ei satuks pilke alla ja
andkem kasvõi elu sellekks, et vaenlased ei võidutseks. Minu kohus pole otsustada, kas
kõigi hüvangut teenib paremini minu elu või surm... Te võite minult kõike oodata, kuid
mitte põgenemist ja tagasivõtmist. Põgeneda ma ei saa ja lahti öelda veelgi vähem“ (samas,
7. kd. ptk. 1). {SV 104.2}
Kui Wormsis levis kuuldus sellest, et Luther ilmub riigipäeva ette, tekkis üldine ärevus.
Aleander, paavsti saadik, kelle hooleks reformaatori küsimus oli usaldatud, oli häiritud ja
raevunud. Ta nägi, et tulemused võivad paavstlikule üritusele õnnetust tuua. Teostada
järeleuurimine asjas, mille kohta paavst oli juba langetanud hukkamõistva otsuse, ilmutas ju
paavstivõimu kahanemise märke. Pealegi kartis Aleander, et salle mehe kõneosavuse ja
võimsate argumentide peale pööravad paljud vürstid paavstile selja. Sellepärast esitas ta
Karlile kõige tungivamad vastuväited Lutheri Wormsi tulemise vastu. Umbes sel ajal
84