Rahvasta Leviaatan_

ja kuigi Lutherile üldiselt kaasa tunti, pidasid paljud elu liiga kalliks, et seda reformatsiooni
huvides kaalule panna. Näis, nagu läheneks reformaatori töö lõpule. {SV 101.3}
Luther jäi ikka kartmatuks. Rooma kirik paiskas tema vastu needused ja maailm vaatas
pealt, kindel selles, et mees kas hävitatakse või sunnitakse alistuma. Tavatult jõuliselt
paiskas Luther hukkamõistuotsuse neile endile tagasi ja kuulutas avalikult, et ta oli kindlalt
otsustanud Rooma kirikust alatiseks lahku lüüa. Üliõpilaste, doktorite ja igast seisusest
kodanike nähes põletas Luther paavsti bulla koos eeskirjade, dekreetide ja teatud
kirjutistega, mis toetasid paavstivõimu. „Kuna minu vaenlased on põletanud minu raamatuid
ja kahjustanud niiviisi tõde mitmete inimeste meeltes ning hävitanud nende hinged, hävitan
mina omakorda nende raamatud. Tõsine võitlus on nüüd alanud. Seni olen ma paavstiga
ainult mänginud. Ma alustasin seda tööd Jumala nimel ja usun, eit Jumala nimel see ka
lõpetatakse. Ilma minuta (samas, 6. kd, ptk. 10). {SV 101.4}
Vaenlaste etteheidete peale, kes pilkasid tema jalgealuse nõrkust, vastas Luther: „Kes
võib öelda, et Jumal ei ole mind valinud ja kutsunud ja kas nad ei peaks kartma, et minu
põlgamisega põlgavad nad Jumalat? Mooses oli Egiptusest väljumisel üksinda. Eelijas oli
üksinda kuningas Ahabi riigis. Jesaja üksinda Jeruusalemmas, Hesekiel üksinda Baabülonis.
Prohvetiks ei valinud Jumal kunagi ülemat preestrit ega mõnda teist tähtsat isikut, vaid
harilikult madalaid ja põlatud inimesi, kord isegi karjase Aamose. Kõikidel aegadel on
pühad pidanud noomima suuri mehi, kuningaid, vürste, preestreid ja tarku oma elu ohtu
pannes. Ma ei ütle, et ma olen prohvet, kuid ütlen, et nad peaksid kartma just selle pärast, et
mina olen üksi ja et neid on palju. Olen kindel selles, et Jumala Sõna on minuga ja mitte
nendega“ (samas, 6. kd. ptk. 10). Lutheri otsus kirikust lahku lüüa ei tulnud ilma tõsise
võitluseta. Umbes sel ajal kirjutas ta: „Ma tunnen iga päevaga ikka rohkem ja rohkem, kui
raske on kõrvale heita seda, mida oled endasse tilkhaaval lapsepõlves imenud. Oo, kui
raskena tundub mulle,, kuigi Pühakiri on minu poolel, pidada ennast õigustatuks üksi seista
vastu paavstile ja nimetada teda antikristuseks! Millised valulikud tunded on liikunud mu
südames! Kui palju kordi olen ma endalt teravalt küsinud küsimust, mis on nii sageli olnud
paavsti poolehoidjate huulil: „Kas sa üksi oled tark? Kas kõik teised eksivad? Mis siis, kui
sul siiski on vale ning nii paljusid endaga kaasa tõmmates oled siis igavesti hukka
mõistetud?“ Nii ma võitlesin iseenda ja Saatanaga, kuni Kristus oma eksimatu Sõna läbi
kinnitas minu südant nende kahtluste vastu“ (Martyn, lk. 372, 373). {SV 102.1}
Paavst oli ähvardanud Lutheri kirikust välja heita, kui too oma õpetust tagasi ei võta.
Nüüd ähvardus täideti. Ilmus uus bulla, mis kinnitas reformaatori lõplikku lahutamist
Rooma kirikust ja kuulutas ta taeva poolt neetuks. Sama hukkamõist pidi tabama kõiki, kes
tema õpetused vastu võtavad. Suur võitlus oli tõeliselt alanud. {SV 102.2}
Vastuseis ootab alati neid, keda Jumal tarvitab eriliselt nende aja jaoks kõlava tõe
esitamiseks. Lutheri päevil oli oma ajakohane tõde — erilise tähtsusega tõde tolle aja jaoks;
tänapäeva koguduse jaoks on oma ajakohane tõde. Tema, kes kõik asjad oma tahte nõu
82