Rahvasta Leviaatan_

kuuletunud valgustatud südametunnistuse manitsustele, oleksid valitsuse keerukad ja
kulukad sammud kuritegevuse tõkestamiseks ja karistamiseks olnud tarbetud. Friedrich
nägi, et Lutheri eesmärk oligi samasuunaline ja ta tundis südames rõõmu, et kirikus puhusid
paremad tuuled. Ta nägi ka, et Luther edendas professorina märgatavalt ülikooli elu. Ainult
aasta oli möödunud päevast, mil reformaator naelutas oma teesid lossikiriku uksele, ent juba
oli vähenenud palverändurite arv, kes külastasid kirikut kõigi pühakute pühal. Rooma oli
kaotanud kummardajad ja annetused, kuid nende asemel tulid Wittenbergi uued inimesed;
mitte enam reliikviaid kummardama tulnud palverändurid, vaid üliõpilased, et täita dr.
Martini loengusaale. Lutheri kirjatööd olid süüdanud kõikjal uue huvi Pühakirja vastu.
Lisaks Saksamaa eri paigust tulnud üliõpilastele, tuli neid ka teistest maadest. Noorukid, kes
jõudsid esmakordselt Wittenbergi lähistele, „tõstsid oma käed taeva poole ja kiitsid Jumalat,
et Ta oli lasknud sellest linnast paista tõe valgust nagu vanasti Siionist ka kõige
kaugematesse maadesse.“ (samas, kd. 4, ptk. 10). {SV 99.1}
Luther oli senini vaid osaliselt katoliikluse eksitustele selja pööranud. Sedamööda, kuidas
ta võrdles Pühakirja paavsti dekreetide ja määrustega, haaras teda üha suurem võõristus.
„Ma loen paavsti dekreete,“ kirjutas ta, „ja mulle tundub, et paavst on ise antikristus või
tema apostel, sest Kristust on neis ridades niivõrd valesti esitatud ja sõna otseses mõttes risti
löödud“ (samas, 5. kd, ptk. 1). {SV 99.2}
Luther oli tollal endiselt Rooma kiriku pooldaja ega mõelnudki veel mingist
lahkulöömisest. {SV 99.3}
Reformaatori kirjatöd ja õpetused ulatusid kõigi kristlike rahvasteni. Tema töö levis
Šveitsi ja Hollandisse; kirjutised leidsid tee Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Inglismaal
võeti tema õpetused vastu elusõnana. Ka Belgiasse ja Itaaliasse ulatus tõde. Tuhanded
ärkasid surmatardumusest usuelu rõõmule ja lootusele. {SV 99.4}
Lutheri rünnakud vihastasid Rooma üha enam ja mõned reformaatori fanaatilised
vastased, nende hulgas ka katoliku ülikoolide doktorid, teatasid, et see, kes tapab mässulise
munga, saab patud andeks. Kord lähenes reformaatorile üks võõras, hõlma all püstol, ja
päris, miks Luther nii üksinda käib. „Ma olen Jumala kätes,“ vastas Luther. „Ta on mu
tugevus ja mu kilp. Mis võib inimene mulle teha?“ (samas 6 kd. ptk. 2). Nende sõnade peale
võõras kahvatas ja põgenes, otsekui oleks ta näinud taeva ingleid. {SV 100.1}
Roomal oli kindel tahtmine Luther hävitada, kuid Jumal oli tema kaitsja. Tema õpetusi
tunti kõikjal: „Väikestes maamajades ja kloostrites, aadlike lossides, ülikoolides ja
kuningate paleedes“ toetasid õilsad inimesed tema jõupingutusi“ (samas 6. kd. ptk. 2). {SV
100.2}
Umbes sel ajal leidis Luther Husi töid lugedes , et suurt tõde õigeksmõistmisest usu läbi,
mida ta ise ülal hoida ja õpetada püüdis, oli kuulutanud juba Böömi reformaator. Luther
sõnas: „Meie kõik, Paulus, Augustinus ja mina, oleme olnud hussiidid ilma seda teadmata!“
80