Rahvasta Leviaatan_

Lutheri jõupingutused ei jäänud heade tulemusteta. Suurel rahvahulgal oli olnud
võimalus kahte meest võrrelda ja ise otsustada nende vaimu, seisukohtade kindluse ja
tõepärasuse üle. Milline kontrast! Reformaator esines lihtsalt ja alandlikult. Ta toetas Jumala
jõule, sest tema poolel oli tõde. Paavsti esindaja oli seevastu upsakas, käskiv ja arutu ega
nimetanud ühtegi argumenti Pühakirjast, kuigi karjus ägedalt: „Võta tagasi, või ma saadan
sind karistamiseks Rooma!“ {SV 97.6}
Kuigi Luther oli varustatud kaitsekirjaga, valmistusid paavsti pooldajad teda vahistama.
Sõbrad palusid Lutheril tungivalt Wittenbergi tagasi pöörduda, sest kauemaks jäämisel
polnud enam mingit mõtet. Nad palusid tal olla äärmiselt ettevaatlik ja varjata oma
kavatsusi. Niisiis asutas reformaator Augsburgist teele juba enne kukke ja koitu. Teda saatis
ainult linnavalitsuse poolt antud teejuht. Halbade eelaimdustega ratsutas Luther vargsi läbi
pimedate ja vaiksete linnatänavate. Valvsad ja halastamatud vaenlased plaanitsesid te-da
tappa. Kas ta pääseb valmis seatud püünistest? Need silmapilgud olid sisemise võitluse ja
tõsise palve silmapilgud. Mees jõudis linnamüüris oleva väikese värava juurde. See avati ja
tema ning ta juht lasti takistamatult läbi. Väljaspool linnamüüre kiirendasid ratsanikud sõitu
ja enne kui paavsti saadik Lutheri lahkumisest teada sai, oli ta juba kaugel. {SV 98.1}
Saatan ja tema saadikud olid löödud. Mees, keda nad arvasid nende võimuses olevat, oli
lipsanud püünisest nagu lind linnupüüdja paelust. {SV 98.2}
Teade Lutheri pääsemisest üllatas paavsti saadikut ja viis teda raevu. Ta oli lootnud
kiriku rahu rikkuja kohtlemisel ilmutatud tarkuse ja kindluse eest suurt au, kuid nüüd tuli
pettumus. Kardinali raev väljendus kirjas Friedrichile, Saksi kuurvürstile, milles ta kaebas
kibedalt Lutheri peale ja nõudis, et Friedrich saadaks reformaatori Rooma või ajaks ta
Saksimaalt välja. {SV 98.3}
Enda õigustuseks palus Luther tungivalt, et saadik või paavst näitaksid talle ta vigu
Pühakirjas. Ta tõotas kõige pühalikumalt, et loobub oma õpetustest, kui näidatakse, et need
on vastuolus Jumala Sõnaga. Seejuures väljendas ta tänulikkust Jumalale, et teda arvati väärt
kannatama nii püha asja pärast. {SV 98.4}
Kuurvürst teadis veel vähe reformeeritud õpetustest, kuid talle avaldas sügavat muljet
Lutheri sõnade siirus, jõud ja selgus. Seepärast otsustas Friedrich, et ta kaitseb reformaatorit
seni, kuni tõestatakse tema eksitus. Paavsti saadiku nõudmise peale kirjutas ta: „Kuna dr.
Martin käis teie ees Augsburgis, peaksite olema rahuldatud. Me ei arvanud hoopiski, et te
püüate teda sundida põhimõtetest loobuma ilma, et oleksite talle tema eksitusi näidanud.
Ükski õpetatud inimene meie vürstiriigis pole mulle näidanud, milles on dr. Martini õpetus
usuvastane, antikristlik või ketserlik.“ (D’Aubine, 4. kd. ptk. 10). Vürst keeldus Lutherit
Rooma saatmast ja riigist välja andmast. {SV 98.5}
Kuurvürst mõistis, et ühiskonna moraal oli väga madal. Vajati suurt reformatsiooni. Ta
mõistis, et siis kui inimesed oleksid tundnud Jumala käske ja neid järginud ning oleksid
79