Rahvasta Leviaatan_

ilmuks tema ette kaitsekirjata ja usaldaks tema armulikkust. Luther keeldus kindlalt seda
tegemast. Ta ei ilmunud paavsti saadiku ette enne, kui oli saanud vajaliku paberi, mis tõotas
talle keisri kaitset. {SV 96.2}
Paavstlased olid otsustanud Lutherit võita näiliku headusega. Saadik kõneles temaga
ülimalt sõbralikult, kuid nõudis, et Luther alistuks tingimusteta kiriku autoriteedile ja annaks
probleeme tõstatamata järele igas punktis. Ta polnud õigesti hinnanud meest, kellega tal
tegemist oli. Luther väljendas lugupidamist kiriku vastu, oma soovi tõe järele, oma
valmisolekut vastata igale vastuväitele, mis puudutasid tema õpetusi ja esitada oma õpetused
otsustamiseks juhtivatele ülikoolidele, kuid protesteeris samas kardinalide teguviisi vastu,
kes nõudsid temalt tagasivõtmist ilma tema eksitust tõestamata. {SV 96.3}
Sellisele palvele vastati ainult: „Võta tagasi, võta tagasi!“ Reformaator näitas, et Pühakiri
kinnitab tema seisukohta ja teatas kindlalt, et tõde ei saa ta salata. Saadik, kes polnud
võimeline vastama Lutheri põhjendustele, ujutas reformaatori üle etteheidetega, pilgete ja
meelitustega, mis põimusid tsitaatadega pärimustest ja kirikuisade ütlustest, ega andnud talle
võimalust rääkimiseks. Nähes, et selliselt jätkuv koosistumine muutub täiesti kasutuks,
palus Luther luba esitada oma vastus kirjalikult, ja sai lõpuks vastumeelse nõusoleku. {SV
97.1}
Kirjas oma sõpradele ütles ta: „Selline moodus on kahekordselt kasulik. Esiteks
sellepärast, et kirjapandu üle võivad otsustada ka teised; teiseks on niiviisi parem võimalus
mõjutada jultunud ja sõnaohtra despoodi tundeid või isegi südametunnistust, kes muidu
ujutab meid üle oma käskiva kõnega.“ (Martyn, The Life and Times of Luther“ lk. 271,
272). {SV 97.2}
Järgmise kõneluse ajal esitas Luther selge, kokkuvõtliku ja veenva seletuse oma vaadete
kohta, mida ta paljude Piibli kirjakohtadega kinnitas. Seletuse ulatas ta peale valjusti
ettelugemist kardinalile, kes selle aga põlastavalt kõrvale lükkas ja teatas, et tekst on
põhjendamatu ja kirjakohad tähtsusetud. Luther, keda selline teguviis sügavalt erutas, asus
võitlusse nüüd kõrgi prelaadi enda pinnal — traditsioonide ja õpetuste pinnal ning
kummutas ta väited täielikult. {SV 97.3}
Kui prelaat nägi, et Lutheri arutlused olid ümberlükkamatud, kaotas ta enesevalitsemise
ja karjus vihaselt: „Võta tagasi, või ma saadan sind Rooma kohtunike ette, kes on volitatud
sinu asja arutama! Ma viskan sind koos su pooldajatega ja kõigega, kes sind soosida
julgevad kirikust välja!“ Ja lõpuks ütles ta kõrgilt ja vihaselt: „Võta tagasi, või ära tule enam
mu silma alla!“ (D’Aubigne, London 4. kd. ptk. 8). {SV 97.4}
Reformaator ja tema sõbrad lahkusid otsekohe, andes sellega selgesti mõista, et mingit
tagasivõtmist polnud oodata. Sellist asja polnud kardinal hoopiski oodanud. Ta oli uskunud,
et suudab Lutheri alistuma sundida. Jäänud oma toetajatega äkitselt üksi, vaatasid
vandenõulased üksteisele suures segaduses otsa. {SV 97.5}
78