Rahvasta Leviaatan_

vahistama ning alistuma sundima. Juhul, kui ketser ei olnud nõus alistuma ja vangitaminegi
osutus võimatuks, pidi paavsti saadik Lutheri kirikuvande alla panema ning needma ära kõik
need, kes teda pooldasid.“ (samas, kd. 4, ptk. 2). Selleks, et vihatud ketserlust täielikult välja
juurida, käskis paavst oma saadikul needuse alla panna kõik peale keisri, kes ei olnud nõus
vahistama Lutherit ja tema poolehoidjaid ning andma neid välja Roomale. {SV 95.1}
Siin paljastus paavstluse tõeline olemus. Terves dokumendis polnud jälgegi kristlikest
põhimõtetest ega isegi mitte tavalistest õiguse printsiipidest. Luther oli Roomast kaugel; tal
polnud senini olnud võimalust seal oma seisukohta selgitada ega kaitsta. Hoolimata sellest
kuulutati ta ketseriks enne, kui tema asi oli seaduslikult järele uuritud. Ühel ja samal päeval
toimus tema manitsemine, süüdistamine, kohtumõistmine ja süüdi tunnistamine; ja seda
kõike tegi see, kes nimetas ennast pühaks isaks, kõige kõrgemaks eksimatuks
autoriteediks. {SV 95.2}
Ajal, mil Luther nii väga vajas ustava sõbra osavõtlikkust ja nõuannet, saatis Jumal
Wittenbergi Melanchtoni. Melanchten oli tagasihoidlik ja uje noormees, kuid tema terve
otsus-tusvõime, laialdased teadmised ja poolehoiduvõitev kõneosavus, millele lisandus üllas
iseloom, võitis üldise imetluse ja lugupidamise. Teda tunti kui väga tagasihoidlikku, kuid
samas väga talendikat isikut. Peagi sai temast tõsine evangeeliumi toetaja ja Lutheri kõige
usaldusväärsem sõber. Te-ma õrnus, ettevaatlikkus ja täpsus täiendasid Lutheri julgust ja
energiat. Nende koostöö lisas reformatsioonile jõudu ja oli Lutherile suureks
julgustuseks. {SV 95.3}
Kohtuprotsessi kohaks määrati Augsburg ja Luther asus jalgsi sinna teele. Tema pärast
tunti tõsist muret. Avalikult oli ähvardatud, et ta võetakse teel kinni ja mõrvatakse, ning
tema sõbrad palusid tal mitte riskida. Nad palusid teda tungivalt teatud ajaks hoopiski
Wittenbergist lahkuda ja varjuda poolehoidjate juures, kuid Luther ei tahtnud lahkuda
tööpostilt, kuhu Jumal teda oli seadnud. Ta pidi ustavalt jätkama võitlust tõe eest, hoolimata
tormidest, mis teda tabasid. Ta ütles: „Ma olen nagu Jeremia, võitluse ja tülide mees; kuid
mida enam suurenevad vastaste ähvardused, seda enam kasvab minu rõõm... Nad on juba
hävitanud minu au ja hea nime. Üks on veel jäänud, ja nimelt minu vilets ihu. Kui nad
sellegi võtavad, lühendavad nad küll minu elupäevi, kuid ei saa väärata minu vaimu. See,
kes soovib kuulutada maailmale Kristuse Sõna, peab igal hetkel olema valmis surema“
(samas, kd. 4, ptk. 4). {SV 96.1}
Sõnum Lutheri saabumisest Augsburgi pakkus paavsti saadikutele suurt rahuldust.
Tülikas ketser, kes pani kihama kogu maailma, näis nüüd olevat Rooma võimuses ja
kardinal otsustas Lutherit enam käest mitte lasta. Reformaator oli unustanud varustada end
kaitsekirjaga. Sõbrad veensid teda, et ta ei ilmuks saadiku ette ilma keisri kirjata ja võtsid
selle muretsemise enda peale. Saadiku plaan oli Lutherit iga hinna eest taganema sundida ja
kui mitte, siis ta Rooma toimetada, et seal toimida temaga samuti nagu Husi ja
Hieronymusega. Sellepärast püüdis ta käsilaste kaudu Lutherit mõjutada, et reformaator
77