Rahvasta Leviaatan_

ahastuses, võiksin öelda, meeleheites ma olin“ (samas, 3. kd. ptk. 6). Kuid Jumal ei lasknud
tal heituda. Kui puudus inimlik toetus, vaatas ta ainult Jumalale ja õppis täie usaldusega
toetuma Tema kõikvõimsale käsivarrele. {SV 94.1}
Ühele reformatsiooni sõbrale kirjutas Luther. „Me ei saavuta Pühakirja mõistmist
uurimise ega oma tarkuse abil. Sellepärast olgu sinu esimeseks kohustuseks alustada
palvega. Palu tungivalt Issandat, et Ta kingiks oma suurest armust sulle Sõna õige
mõistmise. Pole teist Jumala Sõna tõlgendajat kui selle Autor, kes on ise öelnud: „Nad kõik
peavad olema Jumala poolt õpetatud!“ Ära looda oma jõupingutustele ja mõistusele: usalda
ainult Jumalat ja Tema Vaimu. Usu meest, kes kõneleb seda oma kogemustest“ (samas, 3.
kd. ptk. 7). {SV 94.2}
See õpetus on olulise tähtsusega ka neile, kes tunnevad, et Jumal on neid kutsunud
kaasaja pühalikke tõdesid teistele esitama. Need tõed õhutavad Saatana ja nende inimeste
vaenu, kes armastavad tema poolt välja mõeldud valet. Võitluses kurjuse vägedega vajame
me midagi, mis on võimsam kui mõistuse jõud ja inimlik tarkus. {SV 94.3}
Vaenlastele, kes toetusid kommetele ja traditsioonidele või paavsti väidetele ja
autoriteedile, astus Luther vastu Piibliga ja ainult Piibliga. See oli kummutamatu tunnistus.
Sellepärast nõudsid formalismi ja ebausu orjad lärmitsevalt Lutheri verd, nagu juudid olid
nõudnud Kristuse verd. „Tema on ketser!“ hüüdsid Rooma fanaatilised pooldajad, „patt on
lasta tal elada veel kasvõi ühe tunni! Püstitage tema jaoks tuleriit!“ (samas, 3. kd. ptk. 9).
Kuid Luther ei langenud nende raevu ohvriks. Jumalal oli tema jaoks töö ja taeva inglid
kaitsesid teda. Tõsi küll, paljud nendest, kes olid saanud Lutherilt kallihinnalise valguse,
pidid langema märtritena. {SV 94.4}
Lutheri õpetused kütkestasid mõtlevate inimeste tähelepanu kogu Saksamaal. Tema
jutlustes ja kirjutistes peitus säde, mis äratas ja valgustas tuhandeid. Elav usk asendas
surnud formalismi, mis niikaua oli aheldanud kirikut. Päevpäevalt suurenes inimeste hulk,
kes kaotasid usu paavsti õpe tustesse. Eelervamuste barjäärid varisesid raginal kokku.
Jumala Sõna, mille abil Luther katsus läbi iga õpetuse ja väite, oli nagu kaheterane mõõk,
mis rajas endale teed inimeste südamesse. Kõikjal ärkas soov vaimulikult edasi liikuda.
Tekkis selline nälg ja janu õiguse järele, millist polnud tuntud juba kaua aega. Silmad, mis
nii kaua olid jälginud inimlikke rituaale ja maiseid vahemehi, pöördusid nüüd kahetsuses ja
usus Kristuse, Ristilöödu poole. Selline huvi tõus rahva hulgas äratas üha suuremat hirmu
paavstlikes võimukandjates. Lutherile esitati ametlik kutse ilmuda Rooma andma seletust
tema vastu tõstetud kaebuste kohta. See käsk täitis Lutheri sõpru hirmuga. Nad teadsid hästi,
milline oht ähvardab reformaatorit selles pahelises linnas, mis oli juba joobunud Kristuse
tunnistajate verest. Sõbrad polnud nõus laskma Lutherit Rooma ja nõudsid, et tema
ülekuulamine toimuks Saksamaal. {SV 94.5}
Lõpuks läkitati paavsti saadik asja uurima. Juhendite järgi, mis paavst oma ametnikule
andis, oli Luther juba ketseriks tunnisatud ja saadik volitati pikema jututa Lutherit
76