Rahvasta Leviaatan_

paavstluse andunud pooldajad, kes olid näinud kirikus levivat jumalakartmatust ja selle
pärast südant valutasid, teadmata kuidas pahedetulva peatada, lugesid neid lauseid suure
rõõmuga. Nemad kuulsid neist Jumala häält ja mõistsid, et Issand ise oli sirutanud välja käe,
et takistada laostumist. Vürstid ja riigi võimukandjad tundsid salajast rõõmu selle üle, et
hakati piirama jultunud võimu, kes oli kõigilt võtnud õiguse kahelda tema otsustes. {SV
92.3}
Kuid ebausklik rahvas, kes armastas pattu, ei soovinud et kõrvaldataks pettekujutlused,
mis olid nende hirmu Jumala ees leevendanud. Kavalad kirikuõpetajad, kes nägid, et nende
tegevus ja sissetulekud olid ohus, sattusid raevu ja tõttasid oma väiteid kinnitama.
Reformaator kohtas kibedaid süüdistajaid. Ühed heitsid Lutherile ette tegutsemise
mõtlematust ja implusiivsust, teised süüdistasid teda jultumuses ja väitsid, et teda juhtis
uhkus ja ninakus. Luther vastas: „Kes ei teaks, et iga m ne uue mõtte puhul süüdistatakse
selle esitajat uhkuses ja riidude esilekutsumises? ... Miks surmati Kristus ja märtrid?
Sellepärast, et neid peeti tollaste elutarkuste halvustaiateks, sellepärast, et nad tõid sisse
uudseid asju ega küsinud enne alandlikult nõu põliste vaadete pooldajailt.“ {SV 93.1}
Edasi teatas Luther: „See, mida ma tean, ei toimu inimese tarkuse läbi, vaid Jumala
plaani kohaselt. Kui töö on Jumalast, kes võib siis seda takistada? Kui see pole Temast, siis
kes võiks seda edendada? Sündigu mitte minu, nende ega meie tahe, vaid Sinu tahe, oo Püha
Isa, kes sa oled taevas!“ (samas, 3. kd. ptk. 6). {SV 93.2}
Kuigi Püha Vaim oli Lutherit mõjutanud seda tööd alustama, ei pidanud see kulgema
ilma tõsiste kokkupõrgeteta. Vaenlaste etteheited, reformivate eesmärkide väär esitamine
ning ebaõiglased ja alatud märkused tema iseloomu ja motiivide kohta langesid võimsa
voona usupuhastaja peale. Nad ei jätnud mõju avaldamata. Luther oli kindlalt lootnud, et
kirikute ja koolide juhid ühinevad temaga reformatsiooni läbi viimiseks. Kergetel kohtadel
olevate isikute julgustussõnad olid sisendanud talle rõõmu ja lootust. Helgem päev
koguduse elus näis juba koitvat, kuid julgustus pöördus hukkamõistuks ja etteheiteks. Paljud
riigi ja kiriku kõrged aukandjad olid veendunud tema teeside õigsuses, kuid nad teadsid, et
nende tõdede vastuvõtmisega kaasnesid suured muudatused. Rahva valgustamine ja
reformeerimine oleks tähedanud tegelikult Rooma autoriteedi õõnestamist ja tuhandete
allikate sulgemist, mis voolasid nende kaukasse ja võimaldasid luksuslikult ära elada. Lisaks
majanduslikule piiramisele, oleks mõtleva, tegutseva ja Kristuse poole pöö“ratua rahva
olemasolu tähendanud lõpuks nende enda autoriteedi ümberlükkamist. Sel põhjusel hülgasid
paljud Jumala poolt neile pakutud tarkuse, ja asunud opositsiooni mehega, kellel oli taevane
volitus, said Kristuse ja tõe vaenlasteks. {SV 93.3}
Luther värises mõtte juures, et tema tiksi seisis maailma vägevate vastu. Mõnikord ta
kahtles, kas tõesti oli Jumal seadnud teda silmitsi kiriku autoriteediga. „Kes olin mina“,
kirjutas ta „et ma julgesin seista vastu paavstile, kelle ees.., värisesid kuningad ja kogu
maailm? ... Keegi ei tea, mida ma elasin läbi nende kahe esimese aasta jooksul ja millises
75