Rahvasta Leviaatan_
Kuigi Luther oli endiselt väga agar paavstluse pooldaja, täitis indulgentsikaupmeeste Jumalat teotav jultumus teda pahameelega. Paljua tema koguduse liikmed olid ostnud selliseid pattude endestuse kirju ja tulid seejärel hingekarjase juurde, et lugeda üles rida tehtud patte ja saada neile andestust mitte patukahetsuse ja meeleparanduse, vaid inaulgentsi tõttu. Luther keeldus selliselt patte kustutatuks kinnitamast ja hoiatas, et siis, kui nad ei kahetse ja elu ei muuda, lähevad nad hukka. Segadusse viiduna läksid mitmed Tetzelile kaebama, et pihiisa ei arvestanud raha eest saadud tunnistustega ning mõned nõudsid isegi oma raha tagasi. Tetzel läks raevu. Ta tõi kuuldavale kõige kohutavamaid vandesõnu, laskis süüdata väljakutel lõkked ja teatas, et „ta on saanud paavstilt käsu põletada kõik ketserid, kes julgevad vastu sõdida tema kõige pühamatele indulgentsidele* (D’ Aubigne, 3. kd. ptk. 4). {SV 91.3} Nüüd astus Luther julgelt esile. Kantslist kuuldi tema tõsist, pühalikult hoiatavat häält. Ta näitas rahvale patu tõelist olemust ja õpetas, et inimesel on võimatu oma tegudega vähendada süüd või hoiduda karistusest. Patust ei päästa miski muu, kui ainult patukahetsus Jumala ees ja usk Kris-tusesse. Kristuse armu ei saa osta, see on vaba and. Luther palus inimesi, et nad ei ostaks indulgentse, vaid vaataksid urus ristilöödud Päästjale. Ta jutustas oma valusat kogemust ajal, mil ta püüdis alandumise ja enesepiinamise kaudu asjatult kindlustada endale paastmlst. Ta kinnltas kuulajatele, et rahu ja rõõm tuli alles siis, kui ta pööras pilgu eneselt ja vaatas Kristusele. {SV 91.4} Kuna Tetzel jätkas oma Jumalat teotavat äri, otsustas Luther protesteerida veel silmatorkavamal viisil. Varsti avanes selleks võimalus. Vittenbergi lossikirikus oli palju reliikviaid, mida teatud pühade ajal rahvale näidati. Kohaletulijatele tõõtati pattude täielikku andestust ja muidugi vooris rahvast sinna palju kokku. Lähenes neist pühadest mõjusaim — kõigi pühakute püha. Päev enne püha, kui rahvast oli juba palju kokku tulnud, naelutas Luther kiriku uksele paberi, millele ta oli kirjutanud üheksakümmend viis indulgentside vastu suunatud väidet. Luther teatas, et on valmis neid teese järgmisel päeval ülikoolis kõigi ees kaitsma. {SV 92.1} Need laused köitsid rahvahulkade tähelepanu. Neid loeti korduvalt ja neist kõneldi kõikjal. Ülikoolis ja kogu linnas tõusis suur ärevus. Lutheri teesid näitasid, et ükski inimene, ka mitte paavst, ei omanud õigust patte andeks anda ja neist tulenevaid tagajärgi kõrvaldada; et kogu senine süsteem oli kometimäng, saatanlik kaval võte, mille kaudu pressiti rahvalt välja raha ja viidi hakatusse hinged, kes ebausklikult valeõpetusi usaldasid. Luther näitas selgesti, et Kristuse evangeelium on koguduse kõige väärtuslikum aare ning sel-les ilmutatud Jumala arm arvatakse vaba annina osaks kõigile, kes otsivad seda patukahetsuse ja usu läbi. {SV 92.2} Lutheri teesid kutsusid vastasleeri üles diskussiooniks, kuid ükski ei söandanud väljakutset vastu võtta. Küsimused, mis ta oli tõstatanud, levisid mõne päevaga ü’.e kogu Saksa-maa ja mõne nädala pärast kõlasid need kristliku maailma kõigis osades. Paljud 74
paavstluse andunud pooldajad, kes olid näinud kirikus levivat jumalakartmatust ja selle pärast südant valutasid, teadmata kuidas pahedetulva peatada, lugesid neid lauseid suure rõõmuga. Nemad kuulsid neist Jumala häält ja mõistsid, et Issand ise oli sirutanud välja käe, et takistada laostumist. Vürstid ja riigi võimukandjad tundsid salajast rõõmu selle üle, et hakati piirama jultunud võimu, kes oli kõigilt võtnud õiguse kahelda tema otsustes. {SV 92.3} Kuid ebausklik rahvas, kes armastas pattu, ei soovinud et kõrvaldataks pettekujutlused, mis olid nende hirmu Jumala ees leevendanud. Kavalad kirikuõpetajad, kes nägid, et nende tegevus ja sissetulekud olid ohus, sattusid raevu ja tõttasid oma väiteid kinnitama. Reformaator kohtas kibedaid süüdistajaid. Ühed heitsid Lutherile ette tegutsemise mõtlematust ja implusiivsust, teised süüdistasid teda jultumuses ja väitsid, et teda juhtis uhkus ja ninakus. Luther vastas: „Kes ei teaks, et iga m ne uue mõtte puhul süüdistatakse selle esitajat uhkuses ja riidude esilekutsumises? ... Miks surmati Kristus ja märtrid? Sellepärast, et neid peeti tollaste elutarkuste halvustaiateks, sellepärast, et nad tõid sisse uudseid asju ega küsinud enne alandlikult nõu põliste vaadete pooldajailt.“ {SV 93.1} Edasi teatas Luther: „See, mida ma tean, ei toimu inimese tarkuse läbi, vaid Jumala plaani kohaselt. Kui töö on Jumalast, kes võib siis seda takistada? Kui see pole Temast, siis kes võiks seda edendada? Sündigu mitte minu, nende ega meie tahe, vaid Sinu tahe, oo Püha Isa, kes sa oled taevas!“ (samas, 3. kd. ptk. 6). {SV 93.2} Kuigi Püha Vaim oli Lutherit mõjutanud seda tööd alustama, ei pidanud see kulgema ilma tõsiste kokkupõrgeteta. Vaenlaste etteheited, reformivate eesmärkide väär esitamine ning ebaõiglased ja alatud märkused tema iseloomu ja motiivide kohta langesid võimsa voona usupuhastaja peale. Nad ei jätnud mõju avaldamata. Luther oli kindlalt lootnud, et kirikute ja koolide juhid ühinevad temaga reformatsiooni läbi viimiseks. Kergetel kohtadel olevate isikute julgustussõnad olid sisendanud talle rõõmu ja lootust. Helgem päev koguduse elus näis juba koitvat, kuid julgustus pöördus hukkamõistuks ja etteheiteks. Paljud riigi ja kiriku kõrged aukandjad olid veendunud tema teeside õigsuses, kuid nad teadsid, et nende tõdede vastuvõtmisega kaasnesid suured muudatused. Rahva valgustamine ja reformeerimine oleks tähedanud tegelikult Rooma autoriteedi õõnestamist ja tuhandete allikate sulgemist, mis voolasid nende kaukasse ja võimaldasid luksuslikult ära elada. Lisaks majanduslikule piiramisele, oleks mõtleva, tegutseva ja Kristuse poole pöö“ratua rahva olemasolu tähendanud lõpuks nende enda autoriteedi ümberlükkamist. Sel põhjusel hülgasid paljud Jumala poolt neile pakutud tarkuse, ja asunud opositsiooni mehega, kellel oli taevane volitus, said Kristuse ja tõe vaenlasteks. {SV 93.3} Luther värises mõtte juures, et tema tiksi seisis maailma vägevate vastu. Mõnikord ta kahtles, kas tõesti oli Jumal seadnud teda silmitsi kiriku autoriteediga. „Kes olin mina“, kirjutas ta „et ma julgesin seista vastu paavstile, kelle ees.., värisesid kuningad ja kogu maailm? ... Keegi ei tea, mida ma elasin läbi nende kahe esimese aasta jooksul ja millises 75
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107 and 108: südametunnistust, kes Jumala Sõna
- Page 109 and 110: ajal peitnud end klaastri kongi, ku
- Page 111 and 112: Töö Einsiedelnis valmistas Zwingl
- Page 113 and 114: sellesse tõppe. Raske seisund kõn
- Page 115 and 116: kahtlustusi, kandsid noormehed pea
- Page 117 and 118: tegevus tekitas elevust. Lutheri ju
- Page 119 and 120: Ma tahan jutlustada, ma tahan kõne
- Page 121 and 122: autoriteedi ja õpetlaste ratsional
- Page 123 and 124: Peatükk 11— Vürstide protest Ü
- Page 125 and 126: soodsad võimalused avanevad tulevi
- Page 127 and 128: puudutab inimese vajadusi, kergesti
- Page 129 and 130: vaenlasega.“ Kuid teised julgusta
- Page 131 and 132: kirjutas Saksi kuurvürstile: „Me
Kuigi Luther oli endiselt väga agar paavstluse pooldaja, täitis indulgentsikaupmeeste<br />
Jumalat teotav jultumus teda pahameelega. Paljua tema koguduse liikmed olid ostnud<br />
selliseid pattude endestuse kirju ja tulid seejärel hingekarjase juurde, et lugeda üles rida<br />
tehtud patte ja saada neile andestust mitte patukahetsuse ja meeleparanduse, vaid inaulgentsi<br />
tõttu. Luther keeldus selliselt patte kustutatuks kinnitamast ja hoiatas, et siis, kui nad ei<br />
kahetse ja elu ei muuda, lähevad nad hukka. Segadusse viiduna läksid mitmed Tetzelile<br />
kaebama, et pihiisa ei arvestanud raha eest saadud tunnistustega ning mõned nõudsid isegi<br />
oma raha tagasi. Tetzel läks raevu. Ta tõi kuuldavale kõige kohutavamaid vandesõnu, laskis<br />
süüdata väljakutel lõkked ja teatas, et „ta on saanud paavstilt käsu põletada kõik ketserid,<br />
kes julgevad vastu sõdida tema kõige pühamatele indulgentsidele* (D’ Aubigne, 3. kd. ptk.<br />
4). {SV 91.3}<br />
Nüüd astus Luther julgelt esile. Kantslist kuuldi tema tõsist, pühalikult hoiatavat häält. Ta<br />
näitas rahvale patu tõelist olemust ja õpetas, et inimesel on võimatu oma tegudega<br />
vähendada süüd või hoiduda karistusest. Patust ei päästa miski muu, kui ainult patukahetsus<br />
Jumala ees ja usk Kris-tusesse. Kristuse armu ei saa osta, see on vaba and. Luther palus<br />
inimesi, et nad ei ostaks indulgentse, vaid vaataksid urus ristilöödud Päästjale. Ta jutustas<br />
oma valusat kogemust ajal, mil ta püüdis alandumise ja enesepiinamise kaudu asjatult<br />
kindlustada endale paastmlst. Ta kinnltas kuulajatele, et rahu ja rõõm tuli alles siis, kui ta<br />
pööras pilgu eneselt ja vaatas Kristusele. {SV 91.4}<br />
Kuna Tetzel jätkas oma Jumalat teotavat äri, otsustas Luther protesteerida veel<br />
silmatorkavamal viisil. Varsti avanes selleks võimalus. Vittenbergi lossikirikus oli palju<br />
reliikviaid, mida teatud pühade ajal rahvale näidati. Kohaletulijatele tõõtati pattude täielikku<br />
andestust ja muidugi vooris rahvast sinna palju kokku. Lähenes neist pühadest mõjusaim —<br />
kõigi pühakute püha. Päev enne püha, kui rahvast oli juba palju kokku tulnud, naelutas<br />
Luther kiriku uksele paberi, millele ta oli kirjutanud üheksakümmend viis indulgentside<br />
vastu suunatud väidet. Luther teatas, et on valmis neid teese järgmisel päeval ülikoolis kõigi<br />
ees kaitsma. {SV 92.1}<br />
Need laused köitsid rahvahulkade tähelepanu. Neid loeti korduvalt ja neist kõneldi<br />
kõikjal. Ülikoolis ja kogu linnas tõusis suur ärevus. Lutheri teesid näitasid, et ükski inimene,<br />
ka mitte paavst, ei omanud õigust patte andeks anda ja neist tulenevaid tagajärgi kõrvaldada;<br />
et kogu senine süsteem oli kometimäng, saatanlik kaval võte, mille kaudu pressiti rahvalt<br />
välja raha ja viidi hakatusse hinged, kes ebausklikult valeõpetusi usaldasid. Luther näitas<br />
selgesti, et Kristuse evangeelium on koguduse kõige väärtuslikum aare ning sel-les<br />
ilmutatud Jumala arm arvatakse vaba annina osaks kõigile, kes otsivad seda patukahetsuse<br />
ja usu läbi. {SV 92.2}<br />
Lutheri teesid kutsusid vastasleeri üles diskussiooniks, kuid ükski ei söandanud<br />
väljakutset vastu võtta. Küsimused, mis ta oli tõstatanud, levisid mõne päevaga ü’.e kogu<br />
Saksa-maa ja mõne nädala pärast kõlasid need kristliku maailma kõigis osades. Paljud<br />
74