Rahvasta Leviaatan_

minul selleks õigus ... Kui see oleks veel edasi kestnud, oleksin ma lihasuretamisega enda
tapnud.“ (samas, 2. kd. ptk. 3). Sellise piinarikka enesekasvatuse tulemusena kaotas Luther
füüsilise jõu ja kannatas minestushcogude all. Neist tagajärgedest ei paranenud ta päriselt
elu lõpuni. Kõigile jõupingutustele vaatamata ei leidnud ta räsitud hing rahu. Luther jõudis
meeleheite piirini; talle näis, et kõik on kadunud. Just siis saatis Jumal talle sügavalt uskliku
Staupitzi isikus sõbra ja abimehe, kes avas noormehele Jumala Sõna ja palus tal lakata
mõtlemast enesele ja karistusele, mida toob kaasa Jumala käsust üleastumine. Ta käskis
usaldada Jeesust, patteandestavat Päästjat. „Enesepiinamise asemel anna end Lunastaja
kätte, raja oma lootus Jeesusele, Tema elu õigusele, Tema surma kaudu tagatud lepitusele.
Võta kuulda Jumala Poega. Ta sai inimeseks, et kinnitada sulle Jumala poolehoidu. Armasta
Teda, kes on sind enne armastanud.“ (samas, kd. 2, ptk. 4). Nii rääkis see tõsine mees. Tema
sõnad jätsid Lutheri hinge sügava jälje. Peale mõningast võitlust ammuse mõttesuunaga
eneses, oli ta viimaks võimeline mõistma tõde, mis tõi hingerahu. {SV 87.2}
Luther pühitseti preestriks ja kutsuti kloostrist Wittenbergi Ülikooli professoriks. Sel
perioodil hõivas tema huvi Pühakirja uurimine algkeeles. Ta hakkas kõnelema Piiblist ning
avas kuulajate jaoks vaimustavad sõnumid Taaveti Lauluraamatus, evangeeliumides ja
epistlites. Staupitz, tema sõber ja ülemus, soovitas tal tungivalt minna kantslisse ja jutiustaca
Jumala Sõna. Luther kõhkles, sest ta tundis end väärituna kõnelema rahvale Kristuse
asemel. Alles pärast pikki võitlusi nõustus ta sõbra tõsiste palvetega. Ta tundis Pühakirja
hästi, ja Jumala arm hingas tema peal. Lutheri kõnecsavus kütkestas kuulajaid, selgus ja
vägi, millega ta tõde esitas, veenis neid ja tema tulisus liigutas südameid. {SV 88.1}
Luther oli endiselt paavstikiriku ustav poeg. Ta ei mõelnudki, et see võiks teisiti olla.
Aastaid oli ta soovinud külastada Rooma. Nüüd asus ta teele, teadmata, et jumalikul
juhtivusel olid selle teekonna suhtes oma plaanid. Rändur leidis peavarju teeäärsetes
kloostrites. Ühes kloostris Itaalias hämmastas öömajalist sealne jõukus, toredus ja luksus.
Muinasjutuliste sissetulekute arvel elasid mungad suurejoonelistes tubades, kandsid kõige
uhkemaid ja kallemaid riideid ning prassisid küllusliku laua ääres. Valusa arusaamatusega
kõrvutas Luther sellega enda mungaelu enesesalgamist ja vaeva. {SV 88.2}
Viimaks silmas ta kauguses seitsmel künkal asuvat linna. Sügava aukartusega langes ta
silmili maha ja hüüatas: „Püha Rooma, ma tervitan sind!“ (samas, 2. kd. ptk. 6). Ta si-senes
linna, külastas kirikuid, kuulas imelisi lugusid, mida preestrid ja mungad rääkisid ning täitis
kõik nõutavad tseremooniad. Kõikjal nägi ta vaatepilti, mis tekitas temas hämmastust ja
hirmu. Luther nägi, et vaimulikkonna kõikidel tasanditel valitses ülekohus. Ta kuulis
sündsusetut nalja prelaatide suust n’ng jälgis jubedustundega kohutavaid pühaduseteotusi,
mida pandi toime isegi missade ajal. Munkade ja eraisikutega seltsices puutus ta kokku
priiskamise ja liiderlikkusega. Kõikjal, kuhu silm ulatus, nägi ta pühaduse asemel teotust.
Luther kirjutas: „Keegi ei oska ette kujutada, milliseid patte ja nurjatuid tegusid sooritatakse
Roomas. Seda peab ise nägema ja kuulma, et uskuda. See sunnib ütlema „Kui põrgu cn
71