Rahvasta Leviaatan_
Erfurti ülikooli astumise ajaks — Luther oli siis kaheksateistkümne aastane, olid majanduslikud olukorrad muutunud soodssmaks kui kunagi varem, sest vanemad olid kokkuhoid-likkuse ja töökusega saavutanud tagasihoidliku varanduse ja voisia nüüd poega toetaoa. Tarkade sopraoe mõju oli mingil määral vähendanud ka nooruki varasema kasvatuse süngeid tagajärgi. Väljavaated olid helged. Luther asus uurima parimaid autoreid, et nende mõttekäikude varal omandada tarkusi. Juba oma endiste õpetajate karmi distsipliini all oli ta andnud lootusi saada väljapaistvaks meheks; ning soodsates tingimustes arenes ta mõistus nüüd kiiresti Hea mälu, elava kujutlusvõime, ergu mõistuse ja raugematu usinusega jõudis ta varsti kaaslaste hulgas esirinda. Vaimne töö arendas ja virgutas tema mõistust ning valmistas teda ette eluvõitluseks. {SV 86.3} Lutheri südames elas jumalakartus, mis muutis ta eesmärgikindlaks ja alandlikuks. Luther tajus alalist sõltuvust Jumala abist ega alustanud ühtki päeva ilma palveta. Tema süda anus pidevalt juhtimist ja toetust. Sageli ütles ta: „Hoolas palvetamine on parem kui pool päeva õppimist“ (D’Aubigne, 2. kd. ptk. 2). {SV 86.4} Uhel päeval ülikooli raamatukogus kirjutisi uurides avastas Luther seal ladinakeelse Piibli. Sellist raamatut polnud ta kunagi varem näinud. Ta isegi ei teadnud sellise teose olemasolust. Ta oli kuulnud evangeeliumide ja epistlite osasid, mida avalikel jumalateenistustel rahvale loeti ning oli arvanud, et see oligi Piibel. Nüüd hoidis ta esimest korda käes tervet Jumala Sõna. Imestunud aukartusega keeras ta pühi lehti. Põksuva südamega luges Luther elusõnu, vahepeal peatudes, et õhata: „Oo, et Jumal annaks mulle sellise raamatu!“ (samas, kd. 2, ptk. 2). Taeva inglid olid tema kõrval ja valguskiired Jumala troonilt heitsid sära tõe aaretele. Ta oli alati kartnud Jumala ees eksida, kuid nüüd haaras teda varasemast palju sügavam veendumus, et ta on patune. {SV 86.5} Tõsine soov vabaneda patust ja leida rahu Jumalaga viis Lutheri lõpuks kloostrisse. Vastselt mungalt nõuti kõige alandavamat tööd ja ka majast majja kerjamas käimist. Ta oli selles eas, kus inimene kõige agaramalt püüab teiste tähelepanu ja tunnustust ning need alandavad ülesanded haavasid sügavalt tema tundeid. Ometi uskus ta, et seda kõike oli vaja tema pattude pärast. {SV 87.1} Iga momendi, mis ta sai oma päevaste kohustuste kõrvalt kokku hoida, kasutas ta õppimiseks. Tihti kulus selle peale une ja kasina toidu söömiseks ette nähtud aeg. Kõige suuremat rõõmu valmistas talle Jumala S na uurimine. Luther oli leidnud kloostri seina külge aheldatud Piibli ja selle juures käis ta üsna sageli. Mida enam ta oma patusüüd tundma õppis, seda enam püüdis ta oma tegude kaudu saavutada andeksandmist ja rahu. Luther püüdis karmi paastumise, valvamiste ja lihasuretamise abil suruda alla oma olemuse pahesid, millest mungaelu ei olnud teda vabastanud. Ta ei kohkunud tagasi ühegi ohvri ees, mis näis lisavat õigust seista Jumala ees õigeksmõistetud südamega. „Ma olin tõepoolest üks vaga munk“, ütles ta hiljem, „ja järgisin oma ordu eeskirju täpsemalt, kui ma oskan seda väljendada. Kui üldse mõni munk peaks taevasse saama oma tegude läbi, siis oleks kindlasti 70
minul selleks õigus ... Kui see oleks veel edasi kestnud, oleksin ma lihasuretamisega enda tapnud.“ (samas, 2. kd. ptk. 3). Sellise piinarikka enesekasvatuse tulemusena kaotas Luther füüsilise jõu ja kannatas minestushcogude all. Neist tagajärgedest ei paranenud ta päriselt elu lõpuni. Kõigile jõupingutustele vaatamata ei leidnud ta räsitud hing rahu. Luther jõudis meeleheite piirini; talle näis, et kõik on kadunud. Just siis saatis Jumal talle sügavalt uskliku Staupitzi isikus sõbra ja abimehe, kes avas noormehele Jumala Sõna ja palus tal lakata mõtlemast enesele ja karistusele, mida toob kaasa Jumala käsust üleastumine. Ta käskis usaldada Jeesust, patteandestavat Päästjat. „Enesepiinamise asemel anna end Lunastaja kätte, raja oma lootus Jeesusele, Tema elu õigusele, Tema surma kaudu tagatud lepitusele. Võta kuulda Jumala Poega. Ta sai inimeseks, et kinnitada sulle Jumala poolehoidu. Armasta Teda, kes on sind enne armastanud.“ (samas, kd. 2, ptk. 4). Nii rääkis see tõsine mees. Tema sõnad jätsid Lutheri hinge sügava jälje. Peale mõningast võitlust ammuse mõttesuunaga eneses, oli ta viimaks võimeline mõistma tõde, mis tõi hingerahu. {SV 87.2} Luther pühitseti preestriks ja kutsuti kloostrist Wittenbergi Ülikooli professoriks. Sel perioodil hõivas tema huvi Pühakirja uurimine algkeeles. Ta hakkas kõnelema Piiblist ning avas kuulajate jaoks vaimustavad sõnumid Taaveti Lauluraamatus, evangeeliumides ja epistlites. Staupitz, tema sõber ja ülemus, soovitas tal tungivalt minna kantslisse ja jutiustaca Jumala Sõna. Luther kõhkles, sest ta tundis end väärituna kõnelema rahvale Kristuse asemel. Alles pärast pikki võitlusi nõustus ta sõbra tõsiste palvetega. Ta tundis Pühakirja hästi, ja Jumala arm hingas tema peal. Lutheri kõnecsavus kütkestas kuulajaid, selgus ja vägi, millega ta tõde esitas, veenis neid ja tema tulisus liigutas südameid. {SV 88.1} Luther oli endiselt paavstikiriku ustav poeg. Ta ei mõelnudki, et see võiks teisiti olla. Aastaid oli ta soovinud külastada Rooma. Nüüd asus ta teele, teadmata, et jumalikul juhtivusel olid selle teekonna suhtes oma plaanid. Rändur leidis peavarju teeäärsetes kloostrites. Ühes kloostris Itaalias hämmastas öömajalist sealne jõukus, toredus ja luksus. Muinasjutuliste sissetulekute arvel elasid mungad suurejoonelistes tubades, kandsid kõige uhkemaid ja kallemaid riideid ning prassisid küllusliku laua ääres. Valusa arusaamatusega kõrvutas Luther sellega enda mungaelu enesesalgamist ja vaeva. {SV 88.2} Viimaks silmas ta kauguses seitsmel künkal asuvat linna. Sügava aukartusega langes ta silmili maha ja hüüatas: „Püha Rooma, ma tervitan sind!“ (samas, 2. kd. ptk. 6). Ta si-senes linna, külastas kirikuid, kuulas imelisi lugusid, mida preestrid ja mungad rääkisid ning täitis kõik nõutavad tseremooniad. Kõikjal nägi ta vaatepilti, mis tekitas temas hämmastust ja hirmu. Luther nägi, et vaimulikkonna kõikidel tasanditel valitses ülekohus. Ta kuulis sündsusetut nalja prelaatide suust n’ng jälgis jubedustundega kohutavaid pühaduseteotusi, mida pandi toime isegi missade ajal. Munkade ja eraisikutega seltsices puutus ta kokku priiskamise ja liiderlikkusega. Kõikjal, kuhu silm ulatus, nägi ta pühaduse asemel teotust. Luther kirjutas: „Keegi ei oska ette kujutada, milliseid patte ja nurjatuid tegusid sooritatakse Roomas. Seda peab ise nägema ja kuulma, et uskuda. See sunnib ütlema „Kui põrgu cn 71
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107 and 108: südametunnistust, kes Jumala Sõna
- Page 109 and 110: ajal peitnud end klaastri kongi, ku
- Page 111 and 112: Töö Einsiedelnis valmistas Zwingl
- Page 113 and 114: sellesse tõppe. Raske seisund kõn
- Page 115 and 116: kahtlustusi, kandsid noormehed pea
- Page 117 and 118: tegevus tekitas elevust. Lutheri ju
- Page 119 and 120: Ma tahan jutlustada, ma tahan kõne
- Page 121 and 122: autoriteedi ja õpetlaste ratsional
- Page 123 and 124: Peatükk 11— Vürstide protest Ü
- Page 125 and 126: soodsad võimalused avanevad tulevi
- Page 127 and 128: puudutab inimese vajadusi, kergesti
Erfurti ülikooli astumise ajaks — Luther oli siis kaheksateistkümne aastane, olid<br />
majanduslikud olukorrad muutunud soodssmaks kui kunagi varem, sest vanemad olid<br />
kokkuhoid-likkuse ja töökusega saavutanud tagasihoidliku varanduse ja voisia nüüd poega<br />
toetaoa. Tarkade sopraoe mõju oli mingil määral vähendanud ka nooruki varasema<br />
kasvatuse süngeid tagajärgi. Väljavaated olid helged. Luther asus uurima parimaid autoreid,<br />
et nende mõttekäikude varal omandada tarkusi. Juba oma endiste õpetajate karmi distsipliini<br />
all oli ta andnud lootusi saada väljapaistvaks meheks; ning soodsates tingimustes arenes ta<br />
mõistus nüüd kiiresti Hea mälu, elava kujutlusvõime, ergu mõistuse ja raugematu usinusega<br />
jõudis ta varsti kaaslaste hulgas esirinda. Vaimne töö arendas ja virgutas tema mõistust ning<br />
valmistas teda ette eluvõitluseks. {SV 86.3}<br />
Lutheri südames elas jumalakartus, mis muutis ta eesmärgikindlaks ja alandlikuks.<br />
Luther tajus alalist sõltuvust Jumala abist ega alustanud ühtki päeva ilma palveta. Tema<br />
süda anus pidevalt juhtimist ja toetust. Sageli ütles ta: „Hoolas palvetamine on parem kui<br />
pool päeva õppimist“ (D’Aubigne, 2. kd. ptk. 2). {SV 86.4}<br />
Uhel päeval ülikooli raamatukogus kirjutisi uurides avastas Luther seal ladinakeelse<br />
Piibli. Sellist raamatut polnud ta kunagi varem näinud. Ta isegi ei teadnud sellise teose<br />
olemasolust. Ta oli kuulnud evangeeliumide ja epistlite osasid, mida avalikel<br />
jumalateenistustel rahvale loeti ning oli arvanud, et see oligi Piibel. Nüüd hoidis ta esimest<br />
korda käes tervet Jumala Sõna. Imestunud aukartusega keeras ta pühi lehti. Põksuva<br />
südamega luges Luther elusõnu, vahepeal peatudes, et õhata: „Oo, et Jumal annaks mulle<br />
sellise raamatu!“ (samas, kd. 2, ptk. 2). Taeva inglid olid tema kõrval ja valguskiired Jumala<br />
troonilt heitsid sära tõe aaretele. Ta oli alati kartnud Jumala ees eksida, kuid nüüd haaras<br />
teda varasemast palju sügavam veendumus, et ta on patune. {SV 86.5}<br />
Tõsine soov vabaneda patust ja leida rahu Jumalaga viis Lutheri lõpuks kloostrisse.<br />
Vastselt mungalt nõuti kõige alandavamat tööd ja ka majast majja kerjamas käimist. Ta oli<br />
selles eas, kus inimene kõige agaramalt püüab teiste tähelepanu ja tunnustust ning need<br />
alandavad ülesanded haavasid sügavalt tema tundeid. Ometi uskus ta, et seda kõike oli vaja<br />
tema pattude pärast. {SV 87.1}<br />
Iga momendi, mis ta sai oma päevaste kohustuste kõrvalt kokku hoida, kasutas ta<br />
õppimiseks. Tihti kulus selle peale une ja kasina toidu söömiseks ette nähtud aeg. Kõige<br />
suuremat rõõmu valmistas talle Jumala S na uurimine. Luther oli leidnud kloostri seina<br />
külge aheldatud Piibli ja selle juures käis ta üsna sageli. Mida enam ta oma patusüüd tundma<br />
õppis, seda enam püüdis ta oma tegude kaudu saavutada andeksandmist ja rahu. Luther<br />
püüdis karmi paastumise, valvamiste ja lihasuretamise abil suruda alla oma olemuse<br />
pahesid, millest mungaelu ei olnud teda vabastanud. Ta ei kohkunud tagasi ühegi ohvri ees,<br />
mis näis lisavat õigust seista Jumala ees õigeksmõistetud südamega. „Ma olin tõepoolest üks<br />
vaga munk“, ütles ta hiljem, „ja järgisin oma ordu eeskirju täpsemalt, kui ma oskan seda<br />
väljendada. Kui üldse mõni munk peaks taevasse saama oma tegude läbi, siis oleks kindlasti<br />
70