Rahvasta Leviaatan_

Käskjalgade kaudu, keda nad salaja mitmetesse maadesse saatsid, kuulsid nad siin ja seal
hajali asuvatest tõetunnistajatest, sellistest nagu nad isegi. Saadi kuulda, et Alpi mägeces oli
vana kogudus, kes toetus Pühakirjale ja protesteeris Fooma ebajumalateenistusliku
kõlvatuse vastu“ (Wylie, III kd. ptk. 19). {SV 84.4}
See valmistas suurt rõõmu ning kohe loodi kirjavahetus valdeslastest kristlastega. {SV
84.5}
Böömlased jäid evangeeliumile ustavaks. Kõige pimedamal tunnil pöörasid nad silmad
horisondi poole nagu inimesed, kes ootavad hommikut. „Nende liisk langes kurjadele
päeva-dele, kuid... nad pidasid meeles sõnu, mida esmalt väljendas Hus ja kordas
Hieronymus, et möödub sajand, enne, kui saabub päev. Need sõnad tähendasid taboriitidele
(hussiitideie) sedasama, mida tähendasid Joosepi sõnad suguharudele orjuse kojas — „Mina
suren, aga Jumal hoolitseb kindlasti teie eest ja viib teid siit välja“ (samas, III kd. ptk.
19). „Viieteistkümnenda sajandi lõpp tunnistab aeglasest, kuid kindlast koguduste kasvust.
Kuigi teisitimõtlejaid ei jäetud hoopiski mitte rahule, oli siiski suhteliselt vaikne aeg.
Kuueteistkümnenda sajandi algul ulatus koguduste arv Böömimaal ja Määrimaal
kahesajani.“ (Ezra Hall Gillett, „Life and Ti-mes of Jan Hus“, II kd., lk. 570). {SV 84.6}
„Nii suur oli ülejäänute hulk, kes tule ja mõõga hävitavast raevust pääsedes võis näha
selle päeva koitu, mida Hus oli ette kuulutanud“. (Wylie, III kd. ptk. 19). {SV 85.1}
68