Rahvasta Leviaatan_
Husi õpetuste võidukäiku nähes ei vaadanud paavstlus seda sugugi rahulikult pealt. Paavst ja keiser ühinesid, et äratusliikumist pidurdada. Sigismundi armee marssis Böömimaale. {SV 82.1} Böömlaste juhiks sai Jan Zižka, kes varsti peale sõja puhkemist jäi täiesti pimedaks, kuid oli siiski üks tolle aja osavamaid väejuhte. Asetanud lootuse Jumala abile ja veendunud oma ettevõtte õigsuses, lõi rahvas tagasi võimsad armeed. Korduvalt formeeris keiser värskeid väesalku, et rünnata Böömimaad, kuid alati tabas neid ebaõnn. Hussiidid ei kartnud surma ja keegi ei suutnud neid võita. {SV 82.2} Mõni aasta pärast sõja algust suri vapper Zižka. Tema asemele tõusis Prokop, samasugune osav ja vapper väejuht ja mõnes suhtes isegi võimekam. {SV 82.3} Kui bröömlaste vaenlased kuulsid, et pime väejuht oli surnud, otsustasid nad võimalust kasutada ja oma eelmised kaotused tasa teha. Paavst kuulutas hussiitide vastu välja uue ristisõja ja määratu suured väed asusid pealetungile, kuid said jälle lüüa. Kuulutati välja järgmine ristisõda. Kõigis Euroopa katoliiklikes maades koguti mehi, raha ja sõjavarustust. Suured hulgad kogunesid paavsti lipu alla, et ometi kord hävitada hussiitlikud ketserid. Kindlad võidule, tungis tchutu vägi Böömimaale. Sõjaväed lähenesid teineteisele, kuni neid lahutas vaid jõgi. „Ristisõdijate jõud olid suures ülekaalus, kuid selle asemel, et söösta üle jõe ja astuda võitlusse hussiitidega, keda nad nii kaugelt olid tulnud tapma, vaatasid nad paigale tardunuina üksisilmi oma vastaseid“ (Wylie, III kd. ptk. 17). Äkki haaras sõjaväge salapärane hirm. Ilma ainsagi mõõgahcobita lagunes võimas armee laiali ja põgenes kabuhirmus minema. Põgenikke jälitav hussiitide sõjavägi lõi suure hulga neist maha. Võitjate kätte langes tohutu sõjasaak. {SV 82.4} Mõne aasta pärast, uue paavsti ajal, võeti ette veel üks ristisõda. Nagu varemgi, koguti mehi ja vahendeid Euroopa kõigist paavstlikest maadest. Mehi meelitati kokku kõige suurepärasemate lubadustega. Igale ristisõdijale tõotati kõige hirmsamate kuritegude täielikku andestamist. Sõjas surmasaam’ne nidi kindlustama rikkaliku tasu taevas, ellujäämine aga maise au ja rikkuse. Jälle koguti suur sõjavägi ning tungiti Bröömimaale. Hussiitide väed taandusid ja sissetungijad liikusid aina sügavamale sisemaale. Võit näis olevat kergelt käes. Viimaks Prokopi väed peatusid, rivistusid ümber ja valmistusid pealetungiks. Mõistnud, et nad arvestustega eksisid, jäid ristisõdijad laagrisse ja ootasid rünnakut. Juba oli kuulda kaitseväe lähenemist, kuid enne veel, kui hussiidid nähtavale ilmusid, sattusid ristisõdijad paanikasse. Vürstid, väejuhid ja lihtsõdurid viskasid relvad põõsasse ja põgenesid suunda valimata. Asjatult püüdis sissetungi juhtinud paavsti saadik korrastada hirmunud ja paanikasse sattunud vägesid. Kõigist jõupingutustest hoolimata tõmbas põgenike vool teda ennastki kaasa. Kaotus oli täielik. Jällegi langes võitjate kätte tohutu sõjasaak. Nii taandus teist korda suur sõjavägi, keda olid võitlusse saatnud kõige võimsamad Euroopa rahvad; vaprad, lahinguks väljaõpetatud ja varustatud sõjamehed põgenesid ainsagi mõõgalöögita väikese ja nõrga rahva kaitsjate ees. Siin avaldus jumalik 66
vägi. Ristisõdijaid haaras üle-loomulik hirm. Tema, kes hävitas vaarao sõjaväed Punases meres, kes ajas midjani väed põgenema Giideoni ja tema kolmesaja mehe ees, kes hävitas ühel ööl uhke Assüüria sõ-javäe, oli jälle välja sirutanud oma käe, et rõhujate võimu vähendada. {SV 82.5} „Seal valdab neid hirm, kus ei ole hirmu põhjust rest Jumal pillab laiali selle luud. kes seab leeri sinu vastu! Sa saadad nad häbisse, sest Jumal on nad hüljanud!“ (Laul 53,6) {SV 83.1} Kaotanud lootuse võita jõuga, kasutasid paavsti võimukandjad lõpuks diplomaatiat. Loodi kompromiss, mis näiliselt andis böömlastele südametunnistuse vabaduse, kuid tegelikult allutas nad Rooma võimule. Böömlased esitasid Roomale rahu sõlmimise tingimuseks neli punkti. Nõuti Piibli vaba kasutamist; terve koguduse õigust võtta osa pühaõhtusöömaaja leivast ja viinast, emakeelse jumalateenistuse õigust ning vaimulike väljalülitamist kõigist ilmalikest ametitest ja võimust. Sellega seoses nõuti ka tsiviilkohtute õigust vaimulikkonna ja lihtinimeste üle võrdväärselt kohut mõista. Lõpuks „nõustus“ paavst hussiitide nelja punkti vastu võtma, kuid tingimusel, et õigus nende seletamiseks, s. o. nende täpse tähenduse määratlemiseks jääb kontsiilile — teiste sõnadega, paavstile ja keisrile.“ (Wylie III kd. ptk. 18). Sellistel tingimustel nõustuti kokkuleppega ja Rooma saavutas silmakirjatsemise ja pettusega selle, mis tal ebaõnnestus jõuga. Kuna Fooma tõlgendas hussiitide punkte oma tahtmist mööda, võis nende tähendust väänata nii, kuidas soovi oli. {SV 83.2} Suur osa böömlasi, kes mõistsid ohtu vabadusele, ei olnud kokkuleppega nõus. Rahva enda keskel tõusid lahkhelid ja tülic, mis viisid võitluse ja verevalamiseni. Selles võitluses langes õilis Prokop, ja Böömimaa kaotas vabaduse. {SV 84.1} Sigismund, Husi ja Hieronymuse reetja, sai nüüd Böömi kuningaks. Hoolimata vandest toetada böömlaste õigusi, asus ta paavstluse poolele. Koostöö Roomaga tõi aga vähe kasu. Kakskümmend aastat oli ta elanud pinge ja ohu all. Pikkade viljatute võitluste tõttu olid tema väed kahanenud ja riigikassa tühjenenud. Aasta hiljem ta suri, jätnud kuningriigi kodusõja piirile ja pärandanud järeltulijatele ebaaususega määritud nime. {SV 84.2} Fahutused, võitlused ja verevalamine venisid pikale. Jälle tungisid võõrad väed Böömimaale, kus jätkusid sisemised lahkhelid. Neid, kes jäid ustavaks evangeeliumile, kiusati ägedalt taga. Usust taganejad asusid lepinguvahekorda Roomaga ja mattusid eksiõpetustesse, need aga, kes pidasid ustavalt kinni algsest usust, ühinesid omaette koguduseks, nime-ga „Böömi vennad“. See tegu ärritas paavstluse pooldajaid, kuid „Böömi vennad“ jäid kindlaks. Olles sunnitud otsima pelgupaika metsast ja koobastest, kogunesid nad seal ühiselt Jumala Sõna lugema ja Teda teenima. {SV 84.3} 67
- Page 23 and 24: koledusi. Uks mõõt nisu müüdi t
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107 and 108: südametunnistust, kes Jumala Sõna
- Page 109 and 110: ajal peitnud end klaastri kongi, ku
- Page 111 and 112: Töö Einsiedelnis valmistas Zwingl
- Page 113 and 114: sellesse tõppe. Raske seisund kõn
- Page 115 and 116: kahtlustusi, kandsid noormehed pea
- Page 117 and 118: tegevus tekitas elevust. Lutheri ju
- Page 119 and 120: Ma tahan jutlustada, ma tahan kõne
- Page 121 and 122: autoriteedi ja õpetlaste ratsional
- Page 123 and 124: Peatükk 11— Vürstide protest Ü
Husi õpetuste võidukäiku nähes ei vaadanud paavstlus seda sugugi rahulikult pealt.<br />
Paavst ja keiser ühinesid, et äratusliikumist pidurdada. Sigismundi armee marssis<br />
Böömimaale. {SV 82.1}<br />
Böömlaste juhiks sai Jan Zižka, kes varsti peale sõja puhkemist jäi täiesti pimedaks, kuid<br />
oli siiski üks tolle aja osavamaid väejuhte. Asetanud lootuse Jumala abile ja veendunud oma<br />
ettevõtte õigsuses, lõi rahvas tagasi võimsad armeed. Korduvalt formeeris keiser värskeid<br />
väesalku, et rünnata Böömimaad, kuid alati tabas neid ebaõnn. Hussiidid ei kartnud surma ja<br />
keegi ei suutnud neid võita. {SV 82.2}<br />
Mõni aasta pärast sõja algust suri vapper Zižka. Tema asemele tõusis Prokop,<br />
samasugune osav ja vapper väejuht ja mõnes suhtes isegi võimekam. {SV 82.3}<br />
Kui bröömlaste vaenlased kuulsid, et pime väejuht oli surnud, otsustasid nad võimalust<br />
kasutada ja oma eelmised kaotused tasa teha. Paavst kuulutas hussiitide vastu välja uue<br />
ristisõja ja määratu suured väed asusid pealetungile, kuid said jälle lüüa. Kuulutati välja<br />
järgmine ristisõda. Kõigis Euroopa katoliiklikes maades koguti mehi, raha ja sõjavarustust.<br />
Suured hulgad kogunesid paavsti lipu alla, et ometi kord hävitada hussiitlikud ketserid.<br />
Kindlad võidule, tungis tchutu vägi Böömimaale. Sõjaväed lähenesid teineteisele, kuni neid<br />
lahutas vaid jõgi. „Ristisõdijate jõud olid suures ülekaalus, kuid selle asemel, et söösta üle<br />
jõe ja astuda võitlusse hussiitidega, keda nad nii kaugelt olid tulnud tapma, vaatasid nad<br />
paigale tardunuina üksisilmi oma vastaseid“ (Wylie, III kd. ptk. 17). Äkki haaras sõjaväge<br />
salapärane hirm. Ilma ainsagi mõõgahcobita lagunes võimas armee laiali ja põgenes<br />
kabuhirmus minema. Põgenikke jälitav hussiitide sõjavägi lõi suure hulga neist maha.<br />
Võitjate kätte langes tohutu sõjasaak. {SV 82.4}<br />
Mõne aasta pärast, uue paavsti ajal, võeti ette veel üks ristisõda. Nagu varemgi, koguti<br />
mehi ja vahendeid Euroopa kõigist paavstlikest maadest. Mehi meelitati kokku kõige<br />
suurepärasemate lubadustega. Igale ristisõdijale tõotati kõige hirmsamate kuritegude<br />
täielikku andestamist. Sõjas surmasaam’ne nidi kindlustama rikkaliku tasu taevas,<br />
ellujäämine aga maise au ja rikkuse. Jälle koguti suur sõjavägi ning tungiti Bröömimaale.<br />
Hussiitide väed taandusid ja sissetungijad liikusid aina sügavamale sisemaale. Võit näis<br />
olevat kergelt käes. Viimaks Prokopi väed peatusid, rivistusid ümber ja valmistusid<br />
pealetungiks. Mõistnud, et nad arvestustega eksisid, jäid ristisõdijad laagrisse ja ootasid<br />
rünnakut. Juba oli kuulda kaitseväe lähenemist, kuid enne veel, kui hussiidid nähtavale<br />
ilmusid, sattusid ristisõdijad paanikasse. Vürstid, väejuhid ja lihtsõdurid viskasid relvad<br />
põõsasse ja põgenesid suunda valimata. Asjatult püüdis sissetungi juhtinud paavsti saadik<br />
korrastada hirmunud ja paanikasse sattunud vägesid. Kõigist jõupingutustest hoolimata<br />
tõmbas põgenike vool teda ennastki kaasa. Kaotus oli täielik. Jällegi langes võitjate kätte<br />
tohutu sõjasaak. Nii taandus teist korda suur sõjavägi, keda olid võitlusse saatnud kõige<br />
võimsamad Euroopa rahvad; vaprad, lahinguks väljaõpetatud ja varustatud sõjamehed<br />
põgenesid ainsagi mõõgalöögita väikese ja nõrga rahva kaitsjate ees. Siin avaldus jumalik<br />
66