Rahvasta Leviaatan_

Jälle puhkes raevutorm ja Hieronymus kihutati vanglasse. Siiski oli kokkutulnute hulgas
neid, kellele tema sõnad jätsid sügava mulje ja kes soovisid tema elu päästa. Hieronymust
külastasid kiriku aukandjad ja palusid tal kirikukogule alistuda. Talle lubati tasuks kõige
hiilgavamaid väljavaateid, kuid ta jäi vankumatuks nagu tema Issand, kes keeldus maailma
aust. {SV 80.5}
„Tõendage mulle Pühakirjaga, et ma olen eksituses,“ ütles ta, „ia ma loobun
sellest!“ {SV 81.1}
„Pühakirjaga!“ hüüatas üks „heasoovija“. „Kas iga asja peab siis selle järgi otsustama?
Kas võib seda mõista, enne kui kirik on seda tõlgendanud?“ {SV 81.2}
„Kas inimeste traditsioone peab rohkem uskuma kui meie Päästja sõnu?“ vastas
Hieronymus. „Paulus ei manitsenud neid, keVele ta kirjutas, et nad võtaksid kuulda inimeste
traditsioone, vaid ütles: „Uurige Pühakirja!“ {SV 81.3}
„Ketser!“ oli vastus. „Ma kahetsen, et olen sind nii kaua palunud. Ma näen, et sind ajab
taga kurat!“ (Wylie, III kd. ptk. 10). {SV 81.4}
Varsti pärast seda langetati Hieronymusele surmaotsus. Ta viidi samasse paika, kus oli
jätnud elu Hus. Ta läks oma teed lauldes, näol rõõm ja rahu. Tema pilk püsis Kristusel ja
surm ei kohutanud teda. Kui timukas astus tuleriida süütamiseks tema selja taha, hüüdis
märter: „Tule julgelt ettepoole ja süüta tuli minu silma alll Kui ma kardaksin, siis ma ei
seisaks siin!“ {SV 81.5}
Kui leegid tõusid Hironymuse ümber, kõlasid tema huulilt palvesõnad: „Issand,
Kõigeväeline Isa, ole mulle armuline ja anna endeks minu patud! Sa tead, et ma olen sinu
tõde ikka armastanud!“ (Bonnechose, II kd. lk. 168). Tema hääl vaikis, kuid huuled liikusid
palves edasi. Kui tuli oli oma töö teinud, korjati märtri tuhk koos mullaga kokku ja visati
Feini jõkke nagu kord Husi oma. {SV 81.6}
Nii hukkusid Jumala ustavad valgusekandjad, ku* nende poolt kuulutatud tõdede valgust,
nende kangelasliku eeskuju valgust ei saadud summutada. Inimestel oleks õnnestunud
pigem päike tema teel tagasi pöörata kui et takistada selle päeva koitu, mis pidi maailmale
saabuma. {SV 81.7}
Husi hukkamine vallandas Böömimaal pahameele ja hirmulaine. Rahvas mõistis, et
usupuhastaja oli langenud paavsti õeluse ja keisri reetlikkuse ohvriks. Teati, et Hus cli olnud
ustav tõe õpetaja. Surmaotsuse langetanud kirikukogu süü“ distati mõrtsukatöös.
Reformaatori õpetused tõmbasid seega rahva tähelepanu rohkem kui kunagi varem. Paavsti
ediktide järgi tilli Wyclifi kirjatööd tules hävitada. Säilinud käsikirjad otsiti nüüd
peidukohtadest välja ja hakati uurima koos Piibli või Piibli osadega, mida inimesed endale
muretseda said. Selliselt jõudsid paljud reformeeritud usuni. {SV 81.8}
65