Rahvasta Leviaatan_

ärge muretsege, kuidas või mida rääkida, sest teile antakse sel tunnil see, mida teil tuleb
rääkida. Sest teie ei ole need, kes kõnelevad, vaid see on teie Isa Vaim, kes kõ-neleb teie
sees.“ (Matt. 10,18-20). {SV 79.3}
Hiercnymuse sõnad äratasid ka vaenlastes hämmastust ja imetlust. Terve aasta oli ta
olnud vangla müüride vahel, kus polnud võimalust lugeda ega isegi näha. Ta oli talunud
suuri kannatusi ja vaimset ängistust. Ometi oli tema argumentides selline selgus ja jõud
nagu oleks ta kogu selle aja uurinud segamatult Piiblit. Ta juhtis oma kuulajate tähelepanu
mitmele pühale mehele, keda ebaõiglased kohtunikud olid hukka mõistnud. Peaaegu igas
põlvkonnas leidus inimene, kes püüdis õilistada oma aja rahvast, kuid keda mõnitati ja
hukati. Hiljem selgus küll, et need mehed olid väärt austamist. Ka Kristus ise mõisteti
ebaõiglase kohtu poolt hukka kui kurjategija. {SV 79.4}
Nõrkusehetkel oli Hieronymus olnud nõus Husi surmaotsusega. Nüüd avaldas ta
kahetsust ja tunnistas märtri süütust ja pühadust. „Ma tundsin teda siis, kui olin veel laps,“
ütles ta. „Ta oli kõige suurepärasem mees, õiglane ja püha. Hoolimata sellest ta hukati... Ka
mina olen valmis surema — ma ei kohku tagasi piinade ees, mida minu vaenlased ja
valetunnistajad mulle valmistavad. Ühel päeval peavad nad pettustest aru anuma suure
Jumala ees, keda milleski ei saa petta“ (Bonnechose, II kd. lk. 151). {SV 80.1}
Süüdistades ennast, et ta oli tõde salanud, jätkas Hieronymus: „Kõigist pattudest, mida
olen teinud oma noorusest alates, ei koorma ükski mu südant nii raskelt ega põhjusta nii
kibedat kahetsust, kui see, mis ma tegin selles saatuslikus paigas, kui ma kiitsin heaks
ülekohtuse otsuse Wyclifi ja püha märtri Jan Husi suhtes, kes oli minu õpetaja ja sõber. Jah!
Ma tunnistan seda südamest ja teatan jälestusega, et ma värisesin häbi pärast, kui ma
surmahirmus mõistsin hukka nende õpetused. Sellepärast ma palun härdalt: ... Kõikväeline
Jumal, anna andeks minu patud, ja eriti see, kõigist kõige jäledani!“ Kohtumõistjate poole
pöördudes ütles ta kindlalt: „Teie mõistsite hukka Wyclifi ja Jan Husi mitte kiriku õpetuste
vääramise pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et nad häbimärgistasid vaimulikkonna skandaale,
nende toredust, uhkust ja kõiki prelaatide ja preestrite pahesid. See, mida nemad on
kinnitanud ja mis on ümberlükkamatu, seda mõtlen ja väidan ka mina!“ {SV 80.2}
Hieronymuse kõne katkestati. Prelaadid karjusid raevust värisedes: „Millist tõendit meil
veel vaja on? Me näeme oma silmadega kõige kangekaelsemat ketserit!“ {SV 80.3}
Laskmata end ähvardustest kõigutada, hüüdi6 Hieronymus: „Mis!? Kas te arvate, et ma
kardan surra? Te olete mind hoidnud terve aasta vangikongis, mis on palju koledam kui
surm! Te olete mind kohelnud palju julmemalt kui türklast, juuti või paganat ja minu liha on
otseses mõttes luudel ära mädanenud! Ometi ma ei kaeba, sest see ei sobi mehele, kel on
süda ja hing. Ma võin imestada ühe kristlase vastu osutatud sellise barbaarsuse üle“ (samas,
II kd. lk. 151-153). {SV 80.4}
64