Rahvasta Leviaatan_

leivaga. Mõne kuu pärast tõid vangipõlve julmused Hieronymusele haiguse, mis ohustas ta
elu. Vaenlased hakkasid kartma, et ta pääseb nende käest ning kohtlesid teda mõnevõrra
paremini, kuid jätsid ta siiski terveks aas-taks vangi. {SV 78.1}
Husi surm ei andnud oodatud tulemusi. Kaitsekirja kuritarvitrmine oli tõstnud
pahameeletormi. Kõike seda arvestades otsustas kirikukogu põletamise asemel sundida
Hieronymust oma seisukohti valeks tunnistama. Ta toodi nõukogu ette ja anti valida, kas
öelda lahti oma tõekspidamistest või surra tuleriidal. Vangistuse alguses oleks surm olnud
hirmsate kannatustega võrreldes arm. Nüüd aga, haigusest ja piinadest nõrgana, ängistuses
ja teadmatuses, lahutatud sõpradest ja masendatud Husi surmast, lõi Hieronymuse meelekindlus
kõikuma ning ta oli nõus kirikukogule alistuma. Ta kohustus ustavaks jääma
katoliku usule ja tunnustama kirikukogu tegevust Wyclif’i ja Hus’i õpetuste
hukkamõistmisel, välja arvatud „pühad tõed“, mida nad olid õpetanud (samas, II kd. lk.
141). {SV 78.2}
Sellise keskteega püüdis Hieronymus vaigistada südametunnistuse häält ja vältida
surmamõistmist; kuid vangikongi üksilduses mõistis ta selgesti, mida oli teinud. Ta kõrvutas
oma salgamist Husi julguse ja ustavusega. Ta mõtles Issandale, keda ta oli tõotanud teenida
ja kes tema pärast talus ristisurma. Enne ususalgamist oli ta kõigis kannatustes leidnud
lohutust kindlast teadmisest, et Jumal oli temaga, kuid nüüd närisid hinge kahetsus ja
kahtlused. Hieronymus teadis, et Pooma polnud leppinud veel sellega. Tee, millele ta oli
asunud, pidi lõppema alles täielikus ususalgamises. Hieronymus otsustas kindlalt, et ta ei
salga oma Issandat lühiajalistest kannatustest pääsemise nimel. {SV 78.3}
Varsti kutsuti ta uuesti kirikukogu ette. Tema alistumine polnud kohtumõistjaid
rahuldanud. Nende verejanu, mida Husi surm oli üles kütnud, nõudis uusi ohvreid. Elu tagas
vaid täielik tõest loobumine. Hieronymus otsustas oma usku tunnistada ja järgneda märtrist
vennale. {SV 79.1}
Ta võttis oma varasema salgamise tagasi ja nõudis enne surma võimalust end kaitsta.
Kartes tema sõnade mõju, tahtsid prelaadid lubada tal öelda ainult seda, kas ta kinnitab või
eitab esitatud süüdistusi. Hieronymus protesteeris sellise ebaõigluse vastu. „Teie olete mind
kolmsada nelikümmend päeva hoidnud kohutavas vanglas,“ ütles ta, „keset mustust,
vastikust, lehka ja äärmist puudust. Nüüd olete te toonud mu kohtu ette ja kuulate minu
vaenlasi, aga mitte mind... Kui te olete tõesti targad mehed ja maailma valgus, siis vaadake,
et te ei patusta õigluse vastu! Mina olen ainult nõrk surelik. Minu elu on vähetähtis. Ja kui
ma manitsen teid, et te ei teeks ebaõiget kohtuotsust, siis ma räägin rohkem teie kui enda
pärast!“ (samas, II kd. lk. 146, 147). {SV 79.2}
Lõpuks tema palve rahuldati. Kohtunike juuresolekul põlvitas Hieronymus ja palus, et
Jumala Vaim juhiks tema mõtteid ja s nu, et ta ei räägiks midagi sellist, m s oleks tõe vastu
ega austaks Issandat. Sel päeval täitus tema elus jüngritele antud teotus: „Ja teid viiakse
minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette... ja kui nad teid annavad kohtu kätte, siis
63