Rahvasta Leviaatan_
Teises kirjas, mis oli saadetud ühele evangeeliumi valguse vastu võtnud preestrile, kirjutas Hus avameelselt oma vigadest. Ta heitis endale ette armastust „kallite riiete kandmise“ vastu ja aja raiskamist tühiste asjade peale. Siis lisas ta järgmised liigutavad manitsused: „Täitku sinu meeli Jumala au ja hingede päästmine, mitte aga tulud ega auastmed. Hoia, et sa oma kodu ei ehi enam kui oma hinge. Üle kõige hoolitse vaimuliku kasvamise eest. Ole vaestega suheldes väga alandlik ja ära raiska oma varandust sööminguteks. Kui sa oma elu ei paranda ja kõigest üleliigsest ei hoidu, siis kardan, et ka sind karistatakse sama karmilt nagu mind... Sa tunned minu õpetust, sest sa oled minu juhtnööre lapsepõlvest alates hinnanud, sellepärast ei tarvitse ma sellest sulle enam kirjutada. Kuid ma palun sind pühalikult meie Issanda armu nimel, et sa ei jäljendaks mind üheski tühises edevuses, millesse sa nägid mind langevat.“ Kirjaümbrikule lisas ta märkuse: „Minu sõber, ma vannutan sind, et sa ei avaks seda pitserit enne, kui oled saanud kindla teate minu surma kohta“ (samas, I kd. lk. 148,149). {SV 74.1} Teekonnal nägi Hus oma õpetuse levimise vilju ja tema suhtes tuntavat poolehoidu. Inimesed kogunesid teda tervitama ja mõnestki linnast läbiminekul saatsid teda linna kõrgemad isandad. {SV 74.2} Konstantsi jõudnud, tõotati talle tagada täielik puutumatus. Keisri kaitsekirjale lisati paavstlik isiklik lubadus seda teha. Hoolimata nendest mitmekordsetest kinnitustest arreteeriti usupuhastaja paavsti ja kardinalide korraldusel üsna pea ning pisteti jäledasse vangikongi. Hiljem viidi ta üle tugevasse kindlusesse teiselpool Reini. Reetlikkus ei toonud paavstile vähimatki kasu — ka tema toimetati varsti pärast Husi samasse vanglasse (samas, I kd. lk. 247). Kirikukogu süüdistas teda mõrvale, simooniale ja abielurikkumisele lisaks nii jälkides „pattudes, mida on häbi nimetada“. Paavstilt võeti ära kroon ja ta heideti vanglasse. Kõrvaldati ka ülejäänud kaks ülemvõimule pürgijat ning valiti täiesti uus paavst. {SV 75.1} Kuigi paavst oli süüdi suuremates kuritegudes kui Hus talle kunagi süüks oli arvanud ja milles reformatsiooni nõudnud, tungis sama kirikukogu, kes kõrvaldas ametist paavsti, kallale ka usupuhastajale. Husi vangistamisest tõusis Böömimaal suur pahameeletorm. Võimukad aadlikud saatsid kirikukogule tõsiseid protestikirju. Keiser, kes ei tahtnud murda oma kaitsekirja, oli Husi kohtulikule vastutusele võtmise vastu, kuid usupuhastaja vaenlased tegutsesid kuritahtlikult ja otsusekindlalt. Nad kasutasid ära keisri eelarvamused, tema arglikkuse, kiriku suhtes ilmutatud agaruse ning tõid väite tõestuseks, „ketseritega ja ketserluses kahtlustatutega ei ole vaja tseremoonitseda, isegi siis, kui nad on varustatud keisri ja kuningate kaitsekirjadega“ ette igasuguseid argumente (Jacques Lanfand, „History of the Cauncil of Constance“ I kd. lk. 516). Nii surusid nad oma tahte läbi.. {SV 75.2} Maa-aluse Vangikongi rõskes ja läppunud õhus oli Hus jäänud palavikku, mis oleks ta peaaegu hauda viinud. Lõpuks toodi ta kurnatud mehena kirikukogu ette. Ahelais seisis Hus keisri ees, kellel tema enda kord öeldud sõnade järgi ali au reformaatorit kaitsta. Pika ülekuulamise kestel säilitas usupuhastaja kindlalt tee ning avaldas kiriku ja riigi aukandjate 60
ees pühalikku ja õiget protesti paavstluse kõlvatuse vastu. Kui tal lõpuks valida kästi — kas võtta oma õpetused tagasi, või minna surma, valis ta märtri saatuse. {SV 75.3} Jumala arm kinnitas teda. Kannatusrikaste nädalate kestel enne lõpliku kohtuotsuse langetamist täitis tema hinge taevane rahu. Sõbrale teatas ta: „Kirjutan seda kirja vanglas aheldatud kätega, oodates homme oma surmaotsust... Kui me jälle kohtume Jeesuse Kristuse abiga tulevases õnnelikus eius, saate te teada, kui aimulikult suhtus Jumal minusse ja kui hellalt Ta toetas mind minu kiusatustes ja kannatustes“ (Bonnechose II kd. lk. 67). {SV 75.4} Maa-aluse vangikongi sünguses nägi ta ette puhta usu võidukäiku. Ühel päeval nägi ta vaimusilmas kabelit Prahas, kus ta oli evangeeliumi kuulutanud ning seda, kuidas paavst ja piiskopid kraapisid maha selle seintelt maalitud Kristuse pilte. „See nägemus tegi Husile hingevalu, kuid järgmisel päeval kerkis tema silme ette pilt samast kabelist, kus nüüd paljud kunstnikud mahakustutatud maalid veel eredamates värvides taastasid ja hulka uusi juurde maalisd. Seda teinud, hüüdsid nad ümbritsevale tohutule rahvahulgale: „Tulgu nüüd paavst ja piiskopid! Neid pilte ei hävita nad enam kunagi!“ Selle unenäo kohta sõnas usupuhastaja: „Olen veendunud, et Kristuse isikut ei kõrvaldata inimeste silme eest kunagi. Vaenlased on soovinud Teda hävitada, kuid minust palju paremad jutlustajad vajutavad Kristuse kuju kõikidesse südametesse“ (D’Aubigne I kd. ptk. 6). {SV 76.1} Viimast korda toodi Hus kirikukogu ette. See oli suur ja hiilgav kuulajaskond — keiser, riigi printsid, vürstid, kuninglikud saadikud, kardinalid, piiskopid ja preestrid, ning tohutu rahvahulk, kes oli tulnud päevasündmusi jälgima. Kristliku maailma kõikidest osadest olid kohal esindajad, et olla tunnistajaks esimesele suurele ohvrile südametunnistuse vabaduse eest peetavas võitluses. {SV 76.2} Lõpliku otsusena keeldus Hus lahti ütlemast oma õpetusest. Suunanud läbitungiv pilgu monarhile, kes oli oma sõna nii häbiväärselt murdnud, sõnas ta: „Ma ilmusin selle kirikukogu ette oma vabal tahtel ja riigi kaitsel ning uskusin siinoleva keisri sõna“ (Bonnechose, II kd. lk. 83). Sügav puna valgus üle Sigismundi näo ja kogu rahvahulga silmad pöördusid temale. {SV 76.3} Peale surmaotsuse väljakuulutamist algas alandamise tseremoonia. Piiskopid panid vangile selga preesterlikud riided. Selle peale ütles Hus: „Meie Issandale Jeesusele Kristusele pandi Tema häbistamiseks selga valge mantel, kui Heroodes saatis ta Pilaatuse ette“ (samas, II kd. lk. 86). Veel kord manitseti teda oma õpetusest loobuma, kuid Hus pöördus rahva poole sõnadega: „Milliste silmadega peaksin ma siis vaatama taevast? Kuldas julgeksin ma seista nence rahvahulkace ees, kellele olen kuulutanud puhast evangeeliumi? Ei, ma hindan nende lunastust rohkem kui seda viletsat ihu, mis nüüd on surma määratud!“ Seejärel hakati talt ükshaaval kõrvaldama kiriklikke rõivaid ning iga riidetüki puhul lausus erinev piiskop needuse. Lõpuks „panid nad talle pähe kübara, jubedaid deemonikujutisi täis joonistatud püramiidikujulise paberist mitra, mille esiküljele oli silmatorkavalt kirjutatud 61
- Page 17 and 18: läkitatud. Kui mitu korda olen ma
- Page 19 and 20: tähelepanu, öeldes: „Ennäe mil
- Page 21 and 22: Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes
- Page 23 and 24: koledusi. Uks mõõt nisu müüdi t
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107 and 108: südametunnistust, kes Jumala Sõna
- Page 109 and 110: ajal peitnud end klaastri kongi, ku
- Page 111 and 112: Töö Einsiedelnis valmistas Zwingl
- Page 113 and 114: sellesse tõppe. Raske seisund kõn
- Page 115 and 116: kahtlustusi, kandsid noormehed pea
- Page 117 and 118: tegevus tekitas elevust. Lutheri ju
ees pühalikku ja õiget protesti paavstluse kõlvatuse vastu. Kui tal lõpuks valida kästi — kas<br />
võtta oma õpetused tagasi, või minna surma, valis ta märtri saatuse. {SV 75.3}<br />
Jumala arm kinnitas teda. Kannatusrikaste nädalate kestel enne lõpliku kohtuotsuse<br />
langetamist täitis tema hinge taevane rahu. Sõbrale teatas ta: „Kirjutan seda kirja vanglas<br />
aheldatud kätega, oodates homme oma surmaotsust... Kui me jälle kohtume Jeesuse Kristuse<br />
abiga tulevases õnnelikus eius, saate te teada, kui aimulikult suhtus Jumal minusse ja kui<br />
hellalt Ta toetas mind minu kiusatustes ja kannatustes“ (Bonnechose II kd. lk. 67). {SV<br />
75.4}<br />
Maa-aluse vangikongi sünguses nägi ta ette puhta usu võidukäiku. Ühel päeval nägi ta<br />
vaimusilmas kabelit Prahas, kus ta oli evangeeliumi kuulutanud ning seda, kuidas paavst ja<br />
piiskopid kraapisid maha selle seintelt maalitud Kristuse pilte. „See nägemus tegi Husile<br />
hingevalu, kuid järgmisel päeval kerkis tema silme ette pilt samast kabelist, kus nüüd paljud<br />
kunstnikud mahakustutatud maalid veel eredamates värvides taastasid ja hulka uusi juurde<br />
maalisd. Seda teinud, hüüdsid nad ümbritsevale tohutule rahvahulgale: „Tulgu nüüd paavst<br />
ja piiskopid! Neid pilte ei hävita nad enam kunagi!“ Selle unenäo kohta sõnas usupuhastaja:<br />
„Olen veendunud, et Kristuse isikut ei kõrvaldata inimeste silme eest kunagi. Vaenlased on<br />
soovinud Teda hävitada, kuid minust palju paremad jutlustajad vajutavad Kristuse kuju<br />
kõikidesse südametesse“ (D’Aubigne I kd. ptk. 6). {SV 76.1}<br />
Viimast korda toodi Hus kirikukogu ette. See oli suur ja hiilgav kuulajaskond — keiser,<br />
riigi printsid, vürstid, kuninglikud saadikud, kardinalid, piiskopid ja preestrid, ning tohutu<br />
rahvahulk, kes oli tulnud päevasündmusi jälgima. Kristliku maailma kõikidest osadest olid<br />
kohal esindajad, et olla tunnistajaks esimesele suurele ohvrile südametunnistuse vabaduse<br />
eest peetavas võitluses. {SV 76.2}<br />
Lõpliku otsusena keeldus Hus lahti ütlemast oma õpetusest. Suunanud läbitungiv pilgu<br />
monarhile, kes oli oma sõna nii häbiväärselt murdnud, sõnas ta: „Ma ilmusin selle<br />
kirikukogu ette oma vabal tahtel ja riigi kaitsel ning uskusin siinoleva keisri sõna“<br />
(Bonnechose, II kd. lk. 83). Sügav puna valgus üle Sigismundi näo ja kogu rahvahulga<br />
silmad pöördusid temale. {SV 76.3}<br />
Peale surmaotsuse väljakuulutamist algas alandamise tseremoonia. Piiskopid panid<br />
vangile selga preesterlikud riided. Selle peale ütles Hus: „Meie Issandale Jeesusele<br />
Kristusele pandi Tema häbistamiseks selga valge mantel, kui Heroodes saatis ta Pilaatuse<br />
ette“ (samas, II kd. lk. 86). Veel kord manitseti teda oma õpetusest loobuma, kuid Hus<br />
pöördus rahva poole sõnadega: „Milliste silmadega peaksin ma siis vaatama taevast? Kuldas<br />
julgeksin ma seista nence rahvahulkace ees, kellele olen kuulutanud puhast evangeeliumi?<br />
Ei, ma hindan nende lunastust rohkem kui seda viletsat ihu, mis nüüd on surma määratud!“<br />
Seejärel hakati talt ükshaaval kõrvaldama kiriklikke rõivaid ning iga riidetüki puhul lausus<br />
erinev piiskop needuse. Lõpuks „panid nad talle pähe kübara, jubedaid deemonikujutisi täis<br />
joonistatud püramiidikujulise paberist mitra, mille esiküljele oli silmatorkavalt kirjutatud<br />
61
Change language