Rahvasta Leviaatan_
õigus valitseda ainult Jumala Sõnal, mitte aga sellel, mida räägib kirik oma preesterkonna kaudu.“ (Wyclie, kd. 3, ptk. 2). {SV 71.2} Kui ärevus Prahas aegapidi vaibus, pöördus Hus tagasi oma Betiema kabensse, et jatkata veel suurema agaruse ja julgusega Jumala Sõna kuulutamist. Tema vaenlased olid aktiivsed ja mõjukad, kuid kuninganna ja paljud aadlikud olid tema sõbrad ning suur hulk rahvast tema poolt. Inimesed, kes võrdlesid Husi puhtaid ja õilistavaid õpetusi ja elu paavsti pooldajate dogmadega, nende ahnuse, prassimise ja liiderlikkusega, pidasid auasjaks olla Husi poolel. {SV 72.1} Senimaani oil Hus seisnud oma töös üksinda, kuid nüüd ühines usupuhastusega Hieronymus, kes Inglismaal viibimise ajal oli võtnud vastu Wyclifi (suri 1384. a.) õpetused. Siitpeale olid Hus ja Hieronymus lahutamatud elus ja surmas. Hieronymus oli silmapaistvalt andekas, kõneosav ja haritud; tähendab omadustega, mis võitsid laialdase populaarsuse; kuid omaduste poolest, mis määrasid iseloomu teelise tugevuse, oli Hus suurem. Tema rahulik otsustusvõime ohjeldas Hieronymuse impulsiivset iselocmu. Hieronymus aga hindas tõeliselt Husi väärtust ja tema nõuandeid. Nende ühendatud töö tõttu levis usupuhastus kiiremini. {SV 72.2} Jumal valgustas eriliselt nende meeste meeli Kooma kiriku eksituste suhtes, kuid ei andnud neile kogu valgust, mis maailm pidi saama. Nende kaudu juhtis Jumal inimesi välja Rooma pimedusest. Jumal viis neid edasi samm-sammult, sedavõrd, kuidas nad suutsid minna. Nad ei oleks suutnud kogu valgust korraga vastu võtta just nii nagu kaua pimeduses viibinu ei talu korraga keskpäevase päikese heledust ja pöördub sellest ära. Sellepärast ilmutas Jumal oma sõnumiviijatele tõdesid vähehaaval, sedamööda kuidas rahvas oli valmis vastu võtma. Järgmised ustavad töölised pidid järgnevatel sajanditel juhtima rahvast usupuhastuse teel edasi. {SV 72.3} Lõhe kirikus süvenes. Kolm paavsti võitlesid ülemvõimu pärast ja nende võimuahnus täitis maa kuritegude ja rahutustega. Rahuldumata vastastikuse kirikuvande alla panemisega, hakkasid võimule pürgijad varuma relvi ja värbama sõdureid. Loomulikult oli selleks vaja raha ja seepärast maksustati kiriku anded, ametid ja õnnistused (vt. lisamärkuse lk. 59 kohta). Juhtide eeskuju järgides kasutasid ka preestrid simooniat (kiriklike ametite omandamist või jagamist raha eest — tõlk.) ja sõjapidamist selleks, et võitlejaid alandada ja ema võimu tugevdada. Uha otsekohesemalt võitles Hus religiooni nime all toimuva jumalateotuse vastu. Husi toetav rahvas süüdistas avahkult hooma juhte kristlaskonna viletsuses... {SV 72.4} Jälle näis Praha seisvat verise võitluse äärel ja nii nagu muiste, süüdistati ka nüüd Jumala sulast selles, et ta saatis „Iisraeli õnnetusse“ (1. Kun. 18,17). Linn pandi uuesti kiri-kuvande alla ja Hus taandus oma kodukülla. Lõppes ustav teenistus armsas Betlema kabelis. Jäi anda veel kuulutus kogu kristlaskonnale, enne kui tõele kindlaksjäämise eest elu jätta tuli. {SV 73.1} 58
Konstantsis kutsuti kokku üldine kirikukogu, et leida ravimit pahedele, mis laostasid Euroopat. Selle kutsus keiser Sigismundi soovil kokku Johannes XXIII, kes oli üks kolmest võistlevast paavstist. Paavst Johannese jaoks oli kukkutulek ebameeldiv, sest tema iseloom ja tegutsemisviis ei kannatanud järeleuurimist isegi prelaatide poolt, kes olid niisama lodevate kommetega nagu kogu tolle aja vaimulikkcnd. Siiski ei söandanud ta Sigismundi tahtele vastu hakata (vt. lisa). {SV 73.2} Kirikukogu kokkukutsumisega loodeti kaotada kirikulõhe ja juurida välja ketserlus. Seepärast kutsuti sinna ka kaks ülejäänud paavsti ning uute vaadete peamine propageerija Jan Hus. Paavstid ei võtnud julgeolekut silmas pidades sellest isiklikult osa. Neid vahendasid saadikud. Paavst Johannes kui kirikukogu kokkukutsuja, saabus kohale halbade aimdustega. Ta kahtlustas keisrit tema vastu suunatud salaplaanis ja kartis arupärimist kuritegude kohta, mis olid viinud paavstikrooni halba kuulsusesse. Siiski sisenes ta Konstantsi suure pidulikkusega. Teda saatsid kõrgeimad vaimulikud ja õukcndlastest kaaskond. Linnarahvas eesotsas vaimulikkonna ja kõrgete aukandjatega tuli teda tervitama. Paavsti pea kohal hoiti kuldset baldahhiini, mida kandsid neli kõr-geimat riigiametnikku. Suur saatjaskond käis tema ees ja kardinalide ning aadlike toretsevad riided sisendasid rahvale aukartust. {SV 73.3} Samal ajal jõudis linna üks rändur. Hus oli teadlik teda ähvardavatest chtudest. Ta oli jätnud sõpradega hüvasti nii, nagu ei kohtaks ta neid enam kunagi. Hus tundis, et seekord viib tee tuleriidale. Vaatamata sellele, et ta oli saanud kaitsekirja Böömimaa kuningalt ja keiser Sigismundilt endalt, valmistas ta üsna tõenäoliselt surmaks. {SV 73.4} Ühes kirjas oma Praha sõpradele teatas ta: „Minu vennad, ... ma lahkun kuninga kaitsekirjaga, et kohata oma arvukaid surelikke vaenlasi... Ma loodan kõikvõimsale Jumalale ja oma Päästjale. Ma usun kindlasti, et Tema kuuleb teie innukaid palveid ja annab mulle ettevaatlikkust ja tarkust julgelt tunnistada ning kingib mulle oma Püha Vaimu, kes mind kinnitab seisma jääma Tema tõe eest kiusatustes, vangistuses ja kui see on hädavajalik — ka julmas surmas. Jeesus Kristus kannatas oma armsate eest ja meiegi ei pea tagasi kohkuma siis, kui meil tuleb kõike seda taluda. Tema on Jumal ja meie Tema loodud; Tema on Issand ja meie Tema sulased; Tema on maailma Looja ja meie oleme põlastusväärsed surelikud, ja ometi Ta kannatas! Miks ei peaks meiegi kannatama, kuna kannatus on meie puhastamiseks? Niisiis, armsad, kui minu surm Teda austab, siis paluge, et see võiks saabuda ruttu ja Ta teeks mind võimeliseks koiki hädasid kindlalt taluma. Kui aga on parem, et ma pöördun tagasi teie juurde, siis palugem Jumalat, et ma võiksin tulla häbiplekita; et ma ei varjaks ühtki osakest evangeeliumi tõest ja jätaksin oma vendadele ülla eeskuju. Sellepärast ei näegi te mind enam Prahas. Kui aga kõikvõimas Jumal peaks heaks arvama mind teile tagasi anda, siis läheme edasi vankumatu julgusega Tema käsu tunnetamises ja armastuses! (Bonnechose I kd. lk. 147.148). {SV 73.5} 59
- Page 15 and 16: — ohver, kes ei tõrkunud vastu
- Page 17 and 18: läkitatud. Kui mitu korda olen ma
- Page 19 and 20: tähelepanu, öeldes: „Ennäe mil
- Page 21 and 22: Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes
- Page 23 and 24: koledusi. Uks mõõt nisu müüdi t
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107 and 108: südametunnistust, kes Jumala Sõna
- Page 109 and 110: ajal peitnud end klaastri kongi, ku
- Page 111 and 112: Töö Einsiedelnis valmistas Zwingl
- Page 113 and 114: sellesse tõppe. Raske seisund kõn
- Page 115 and 116: kahtlustusi, kandsid noormehed pea
õigus valitseda ainult Jumala Sõnal, mitte aga sellel, mida räägib kirik oma preesterkonna<br />
kaudu.“ (Wyclie, kd. 3, ptk. 2). {SV 71.2}<br />
Kui ärevus Prahas aegapidi vaibus, pöördus Hus tagasi oma Betiema kabensse, et jatkata<br />
veel suurema agaruse ja julgusega Jumala Sõna kuulutamist. Tema vaenlased olid aktiivsed<br />
ja mõjukad, kuid kuninganna ja paljud aadlikud olid tema sõbrad ning suur hulk rahvast<br />
tema poolt. Inimesed, kes võrdlesid Husi puhtaid ja õilistavaid õpetusi ja elu paavsti<br />
pooldajate dogmadega, nende ahnuse, prassimise ja liiderlikkusega, pidasid auasjaks olla<br />
Husi poolel. {SV 72.1}<br />
Senimaani oil Hus seisnud oma töös üksinda, kuid nüüd ühines usupuhastusega<br />
Hieronymus, kes Inglismaal viibimise ajal oli võtnud vastu Wyclifi (suri 1384. a.) õpetused.<br />
Siitpeale olid Hus ja Hieronymus lahutamatud elus ja surmas. Hieronymus oli silmapaistvalt<br />
andekas, kõneosav ja haritud; tähendab omadustega, mis võitsid laialdase populaarsuse;<br />
kuid omaduste poolest, mis määrasid iseloomu teelise tugevuse, oli Hus suurem. Tema<br />
rahulik otsustusvõime ohjeldas Hieronymuse impulsiivset iselocmu. Hieronymus aga hindas<br />
tõeliselt Husi väärtust ja tema nõuandeid. Nende ühendatud töö tõttu levis usupuhastus<br />
kiiremini. {SV 72.2}<br />
Jumal valgustas eriliselt nende meeste meeli Kooma kiriku eksituste suhtes, kuid ei<br />
andnud neile kogu valgust, mis maailm pidi saama. Nende kaudu juhtis Jumal inimesi välja<br />
Rooma pimedusest. Jumal viis neid edasi samm-sammult, sedavõrd, kuidas nad suutsid<br />
minna. Nad ei oleks suutnud kogu valgust korraga vastu võtta just nii nagu kaua pimeduses<br />
viibinu ei talu korraga keskpäevase päikese heledust ja pöördub sellest ära. Sellepärast<br />
ilmutas Jumal oma sõnumiviijatele tõdesid vähehaaval, sedamööda kuidas rahvas oli valmis<br />
vastu võtma. Järgmised ustavad töölised pidid järgnevatel sajanditel juhtima rahvast<br />
usupuhastuse teel edasi. {SV 72.3}<br />
Lõhe kirikus süvenes. Kolm paavsti võitlesid ülemvõimu pärast ja nende võimuahnus<br />
täitis maa kuritegude ja rahutustega. Rahuldumata vastastikuse kirikuvande alla panemisega,<br />
hakkasid võimule pürgijad varuma relvi ja värbama sõdureid. Loomulikult oli selleks vaja<br />
raha ja seepärast maksustati kiriku anded, ametid ja õnnistused (vt. lisamärkuse lk. 59<br />
kohta). Juhtide eeskuju järgides kasutasid ka preestrid simooniat (kiriklike ametite<br />
omandamist või jagamist raha eest — tõlk.) ja sõjapidamist selleks, et võitlejaid alandada ja<br />
ema võimu tugevdada. Uha otsekohesemalt võitles Hus religiooni nime all toimuva<br />
jumalateotuse vastu. Husi toetav rahvas süüdistas avahkult hooma juhte kristlaskonna<br />
viletsuses... {SV 72.4}<br />
Jälle näis Praha seisvat verise võitluse äärel ja nii nagu muiste, süüdistati ka nüüd Jumala<br />
sulast selles, et ta saatis „Iisraeli õnnetusse“ (1. Kun. 18,17). Linn pandi uuesti kiri-kuvande<br />
alla ja Hus taandus oma kodukülla. Lõppes ustav teenistus armsas Betlema kabelis. Jäi anda<br />
veel kuulutus kogu kristlaskonnale, enne kui tõele kindlaksjäämise eest elu jätta tuli. {SV<br />
73.1}<br />
58