Rahvasta Leviaatan_

Teated Praha „ususegadusest“ jõudsid Rooma ja Hus sai käsu paavsti ette ilmuda.
Kuuletuda tähendas minna kindlasse surma. Böömimaa kuningas ja kuninganna, ülikool,
aadelkonna esindajaa ja riigiametnikud palusid paavsti, et Husil lubatakse jääda Prahasse ja
vastata Roomale esindaja kaudu. Vastusena sellele palvele asus paavst Husi tagakiusama
ning pani kogu Praha linna kirikuvande alla. {SV 70.3}
Tollal tekitas niisugune otsus üleüldist õudust. Tseremooniad, mis kirikuvandega
kaasnesid, olid osavalt suunatud rahva hirmutunde pihta. Paavstile vaadati kui Jumala
esindajale, kelle käes olid taeva ja põrgu võtmed ja kellele kuulus võim nii ajalike kui
vaimulike kohtuotsuste üle. Usuti, et taevaväravad sulgusid kirikuvande alla pandud maa
ees ja kõik surnud jäid ilma õndsuse eluasemeist seni, kuni paavst kõrvaldas karistuse. Selle
kchutava õnnetuse märgiks katkestati kõik religioossed teenistused. Kirikud suleti, abielud
õnnistati sisse surnuaedadel, surnuid ei võinud sängitada pühitsetud maamulda, vaid tuli
matta ilma matusetalituseta kas kraavidesse või põldudele. Selliste mõjusate vahendite abil
püüdis rooma-katoliku kirik vägistada inimeste südametunnistust. {SV 70.4}
Praha linn kees rahutustest. Suur osa inimesi süüdistas kõiges selles Husi ja nõudis et ta
antaks Roomale välja. Tormi vaigistamiseks varjus reformaator mõneks ajaks oma
kodukülla. Sõpradele, kes olid jäänud Prahasse, kirjutas ta: „Kui ma teie hulgast ära läksin,
siis sellepärast, et järgida Jeesuse Kristuse õpetusi ja eeskuju ning mitte anda haiglase
kujutlusvõimega inimestele põhjust arvata nagu oleksin mina vagade kannatuste ja
tagakiusamiste põhjustajaks. Ma tulin ära, kuna mõistsin, et jumalavallatud preestrid võivad
Jumala Sõna kuulutamise ära keelata teie seas tükiks ajaks, kuid ma ei lahkunud teie seast,
et eitada jumalikku tõde, mille eest olen Jumala abiga valmis surema“. (Bonnechose, «The
Reformes’s Before the Reformation», kd. 1, lk. 87). Hus ei loobunud tööst, vaid reisis
ümberkaudsetes maades ja kuulutas huvitatud rahvahulkadele. Nii aitasid abinõud, millega
paavst evangeeliumi maha suruda püüdis, hoopiski kaasa selle laiemale levikule. „Sest me ei
suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes tõe poolt!“ 2. Kor. 13,8. {SV 71.1}
Husi hinges käis sel eluperioodil valulik võitlus. Ehkki kirik puüdls ieda ahvardusiega
võita, ei olnud ta kiriku autoriteedile veel ka selga pööranud. Rooma kirik oli tema jaoks
ikka veel Kristuse pruut ning paavst Jumala esindaja ja asemik. Hus oli siiani võidelnud
võimu kuritarvitamise, mitte aga põhimõtte enda vastu. See kõik põhjustas kohutava
vastuolu mõistuse, veendumuste ja südametunnistuse nõudmiste vahel. Kui kirik oli õiglane
ja ilmeksimatu, nagu Hus uskus, miks ta siis tundis eneses sundi selle nõudmistele vastu
hakata? Miks talle näis, et kiriku nõudmistele kuuletumine oli sama, mis teha pattu? Ja siiski
— kuidas võis olla sõnakuulmatu ilmeksimatu võimu vastu? See oli probleem, mida Hus ei
suutnud lahendada, kahtlus, mis piinas teda pidevalt Ta mõistis, et ainus järeldus, mille ta
siit teha vois, oli tõdemus, et preesterkond oli langenud ja kasutas oma ametivõimu
ebaseacuslikult nagu kord Kristuse ajalgi. See mõistmine viis Husi Pühakirja kui elu ainsa
juhtnööri tunnustamiseni. Ka teistele tuli kuulutada veendumust, et südametunnistust on
57