Rahvasta Leviaatan_

bibliomaniapublications
from bibliomaniapublications More from this publisher
12.07.2024 Views

õukonda. Hus nimetati professoriks ja hiljem Praha ülikooli rektoriks. Väheste aastatega oli silmapaistmatust ülalpeetavast saanud maa uhkus ja tema nimi oli kuulus kogu Euroopas. {SV 69.2} Hus alustas reformatsiooni üsna iseäralikul tööpõllul. Mõned aastad pärast preestriseisusesse astumist määrati ta Betlema kabeli jutlustajaks. Selle kabeli asutaja oli pidanud Pühakirja kuulutamist rahva keeles väga vajalikuks asjaks. Rooma vastuseisust hoolimata oli emakeelseid jutlusi Böömimaal ikka veel peetud. Siiski ei teadnud rahvas Piiblist suurt midagi ning moraal oli kõigis rahvakihtides äärmiselt madal. Väsimatult asus Hus esinevate pahede vastu võitlema. Jumala Sõna abil soovis ta inimesi tõe ja puhtuse põhimõtete üle mõtlema panna. {SV 69.3} Uks Praha elanik, Hieronymus, kellest hiljem sai Husi lähedane sõber, oli Inglismaalt kaasa toonud Wyclifi kirjatööd. Wyclifi õpetuste kaudu äratust saanud Inglismaa kuninganna oli ühtlasi Böömimaa printsess, ning temalgi oli oma osa selles, et reformaatori õpetused leviksid kodumaal laialdaselt. Hus luges Wyclifi töid huviga. Ta uskus, et nende autor oli tõsine kristlane, ning tundis ka ise poolehoidu uuenduse suhtes, mida Wyclif kaitses. Enese teadmata oli Hus astunud teele, mis viis teda Roomast kaugemale. {SV 69.4} Just sel ajal saabus Prahasse kaks võõrast Inglismaalt — õpetatud mehed, kes olid võtnud vastu evangeeliumi valguse ning tulid seda nüüd omakorda jagama. Nad asusid avalikult paavsti ülemvõimu ründama, kuid valitsusvõimud sun-disid nad peagi vaikima. Mehed otsustasid kuulutamist jätkata teisel viisil. Kuna nad mõlemad oskasid maalida, kasutasid nad nüüd oma kunstnikuannet. Ühte käidavasse paika maalisid nad kaks pilti. Üks kujutas Kristuse sisenemist Jeruusalemma, „tasane ja emaeesli seljas“ (Matt. 21,5) nagu Ta oli, ssatjaiks paljajalu ja reisist kulunud riideis jüngrid. Teine pilt kujutas paavstlikku rongkäiku; uhkeis rõivais paavst oma kolmekordse krooniga suurejooneliselt kaunistatud hobuse seljas, ees trompetipuhujad ning järel kardinalide ja ülempreestrite pimestav paraad. {SV 69.5} See oli jutlus, mis köitis kõikide tähelepanu. Suured hulgad käisid kahte maali vaatamas ja mõistsid neis sisalduvat õpetust. Paljusid mõjutas sügavalt kontrast Kristuse alandlikkuse ja end Tema teenriks nimetava paavsti uhkuse vahel. Kuna Prahas tousis suur ärevus, leidsid võcrad mõne aja möödudes, et julgeoleku huvides on parem linnast lahkuda, kuid õppetundi, mille nad olid andnud, ei unustatud. Need pildid jätsid Husile sügava mulje ning juhtisid teda Piibli ja Wyclifi tööde sügavamale uurimisele. Kuigi ta polnud veel valmis kõiki Wyclifi poolt esitatud seisukohti vastu võtma, nägi ta palju selgemini paavstluse tõelist olemust. Veel agaramalt hakkas ta hukka mõistma vaimulikkonna uh-kust, auahnust ja rikutust. {SV 70.1} Valgus kandus Böömimaalt Saksamaale, sest rahutused Rraha ülikoolis põhjustasid tuhandete saksa üliõpilaste lahkumise. Paljud neist olid oma esimesed teadmised Piibli kohta saanud Husilt, ning pöördunud koju tagasi, levitasid nüüd evangeeliumi ka oma kodumaal. {SV 70.2} 56

Teated Praha „ususegadusest“ jõudsid Rooma ja Hus sai käsu paavsti ette ilmuda. Kuuletuda tähendas minna kindlasse surma. Böömimaa kuningas ja kuninganna, ülikool, aadelkonna esindajaa ja riigiametnikud palusid paavsti, et Husil lubatakse jääda Prahasse ja vastata Roomale esindaja kaudu. Vastusena sellele palvele asus paavst Husi tagakiusama ning pani kogu Praha linna kirikuvande alla. {SV 70.3} Tollal tekitas niisugune otsus üleüldist õudust. Tseremooniad, mis kirikuvandega kaasnesid, olid osavalt suunatud rahva hirmutunde pihta. Paavstile vaadati kui Jumala esindajale, kelle käes olid taeva ja põrgu võtmed ja kellele kuulus võim nii ajalike kui vaimulike kohtuotsuste üle. Usuti, et taevaväravad sulgusid kirikuvande alla pandud maa ees ja kõik surnud jäid ilma õndsuse eluasemeist seni, kuni paavst kõrvaldas karistuse. Selle kchutava õnnetuse märgiks katkestati kõik religioossed teenistused. Kirikud suleti, abielud õnnistati sisse surnuaedadel, surnuid ei võinud sängitada pühitsetud maamulda, vaid tuli matta ilma matusetalituseta kas kraavidesse või põldudele. Selliste mõjusate vahendite abil püüdis rooma-katoliku kirik vägistada inimeste südametunnistust. {SV 70.4} Praha linn kees rahutustest. Suur osa inimesi süüdistas kõiges selles Husi ja nõudis et ta antaks Roomale välja. Tormi vaigistamiseks varjus reformaator mõneks ajaks oma kodukülla. Sõpradele, kes olid jäänud Prahasse, kirjutas ta: „Kui ma teie hulgast ära läksin, siis sellepärast, et järgida Jeesuse Kristuse õpetusi ja eeskuju ning mitte anda haiglase kujutlusvõimega inimestele põhjust arvata nagu oleksin mina vagade kannatuste ja tagakiusamiste põhjustajaks. Ma tulin ära, kuna mõistsin, et jumalavallatud preestrid võivad Jumala Sõna kuulutamise ära keelata teie seas tükiks ajaks, kuid ma ei lahkunud teie seast, et eitada jumalikku tõde, mille eest olen Jumala abiga valmis surema“. (Bonnechose, «The Reformes’s Before the Reformation», kd. 1, lk. 87). Hus ei loobunud tööst, vaid reisis ümberkaudsetes maades ja kuulutas huvitatud rahvahulkadele. Nii aitasid abinõud, millega paavst evangeeliumi maha suruda püüdis, hoopiski kaasa selle laiemale levikule. „Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes tõe poolt!“ 2. Kor. 13,8. {SV 71.1} Husi hinges käis sel eluperioodil valulik võitlus. Ehkki kirik puüdls ieda ahvardusiega võita, ei olnud ta kiriku autoriteedile veel ka selga pööranud. Rooma kirik oli tema jaoks ikka veel Kristuse pruut ning paavst Jumala esindaja ja asemik. Hus oli siiani võidelnud võimu kuritarvitamise, mitte aga põhimõtte enda vastu. See kõik põhjustas kohutava vastuolu mõistuse, veendumuste ja südametunnistuse nõudmiste vahel. Kui kirik oli õiglane ja ilmeksimatu, nagu Hus uskus, miks ta siis tundis eneses sundi selle nõudmistele vastu hakata? Miks talle näis, et kiriku nõudmistele kuuletumine oli sama, mis teha pattu? Ja siiski — kuidas võis olla sõnakuulmatu ilmeksimatu võimu vastu? See oli probleem, mida Hus ei suutnud lahendada, kahtlus, mis piinas teda pidevalt Ta mõistis, et ainus järeldus, mille ta siit teha vois, oli tõdemus, et preesterkond oli langenud ja kasutas oma ametivõimu ebaseacuslikult nagu kord Kristuse ajalgi. See mõistmine viis Husi Pühakirja kui elu ainsa juhtnööri tunnustamiseni. Ka teistele tuli kuulutada veendumust, et südametunnistust on 57

õukonda. Hus nimetati professoriks ja hiljem Praha ülikooli rektoriks. Väheste aastatega oli<br />

silmapaistmatust ülalpeetavast saanud maa uhkus ja tema nimi oli kuulus kogu<br />

Euroopas. {SV 69.2}<br />

Hus alustas reformatsiooni üsna iseäralikul tööpõllul. Mõned aastad pärast<br />

preestriseisusesse astumist määrati ta Betlema kabeli jutlustajaks. Selle kabeli asutaja oli<br />

pidanud Pühakirja kuulutamist rahva keeles väga vajalikuks asjaks. Rooma vastuseisust<br />

hoolimata oli emakeelseid jutlusi Böömimaal ikka veel peetud. Siiski ei teadnud rahvas<br />

Piiblist suurt midagi ning moraal oli kõigis rahvakihtides äärmiselt madal. Väsimatult asus<br />

Hus esinevate pahede vastu võitlema. Jumala Sõna abil soovis ta inimesi tõe ja puhtuse<br />

põhimõtete üle mõtlema panna. {SV 69.3}<br />

Uks Praha elanik, Hieronymus, kellest hiljem sai Husi lähedane sõber, oli Inglismaalt<br />

kaasa toonud Wyclifi kirjatööd. Wyclifi õpetuste kaudu äratust saanud Inglismaa<br />

kuninganna oli ühtlasi Böömimaa printsess, ning temalgi oli oma osa selles, et reformaatori<br />

õpetused leviksid kodumaal laialdaselt. Hus luges Wyclifi töid huviga. Ta uskus, et nende<br />

autor oli tõsine kristlane, ning tundis ka ise poolehoidu uuenduse suhtes, mida Wyclif<br />

kaitses. Enese teadmata oli Hus astunud teele, mis viis teda Roomast kaugemale. {SV 69.4}<br />

Just sel ajal saabus Prahasse kaks võõrast Inglismaalt — õpetatud mehed, kes olid võtnud<br />

vastu evangeeliumi valguse ning tulid seda nüüd omakorda jagama. Nad asusid avalikult<br />

paavsti ülemvõimu ründama, kuid valitsusvõimud sun-disid nad peagi vaikima. Mehed<br />

otsustasid kuulutamist jätkata teisel viisil. Kuna nad mõlemad oskasid maalida, kasutasid<br />

nad nüüd oma kunstnikuannet. Ühte käidavasse paika maalisid nad kaks pilti. Üks kujutas<br />

Kristuse sisenemist Jeruusalemma, „tasane ja emaeesli seljas“ (Matt. 21,5) nagu Ta oli,<br />

ssatjaiks paljajalu ja reisist kulunud riideis jüngrid. Teine pilt kujutas paavstlikku rongkäiku;<br />

uhkeis rõivais paavst oma kolmekordse krooniga suurejooneliselt kaunistatud hobuse seljas,<br />

ees trompetipuhujad ning järel kardinalide ja ülempreestrite pimestav paraad. {SV 69.5}<br />

See oli jutlus, mis köitis kõikide tähelepanu. Suured hulgad käisid kahte maali vaatamas<br />

ja mõistsid neis sisalduvat õpetust. Paljusid mõjutas sügavalt kontrast Kristuse alandlikkuse<br />

ja end Tema teenriks nimetava paavsti uhkuse vahel. Kuna Prahas tousis suur ärevus, leidsid<br />

võcrad mõne aja möödudes, et julgeoleku huvides on parem linnast lahkuda, kuid<br />

õppetundi, mille nad olid andnud, ei unustatud. Need pildid jätsid Husile sügava mulje ning<br />

juhtisid teda Piibli ja Wyclifi tööde sügavamale uurimisele. Kuigi ta polnud veel valmis<br />

kõiki Wyclifi poolt esitatud seisukohti vastu võtma, nägi ta palju selgemini paavstluse<br />

tõelist olemust. Veel agaramalt hakkas ta hukka mõistma vaimulikkonna uh-kust, auahnust<br />

ja rikutust. {SV 70.1}<br />

Valgus kandus Böömimaalt Saksamaale, sest rahutused Rraha ülikoolis põhjustasid<br />

tuhandete saksa üliõpilaste lahkumise. Paljud neist olid oma esimesed teadmised Piibli<br />

kohta saanud Husilt, ning pöördunud koju tagasi, levitasid nüüd evangeeliumi ka oma<br />

kodumaal. {SV 70.2}<br />

56

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!