Rahvasta Leviaatan_
Wyclif kaebas kirikukogu otsuse edasi parlamenti. Kartmatult süüdistas ta paavstivalitsust rahvusliku nõukogu ees ja nõudis kiriku poolt heakskiidetud ebaõigluse tühistamist. Veenvalt kirjeldas ta paavstivõimu omavoli ja rikutust. {SV 63.1} Tema vaenlased olid segaduses. Wyclifi mõned sõbrad ja poolehoidjad olid surve tõttu teinud järeleandmisi. Eeldati, et ka reformaator ise — eakas, üksik sõpradeta mees, alistub krooni ja mitra ühendatud ülemvõimule, kuid võta näpust. Parlament, mõjutatud Wyclifi mõjukaist sõnadest, tühistas tagakiusamise kohta väljastatud edikti ja reformaator oli jälle vabaduses. {SV 63.2} Veel kolmandat korda viidi see ustav tunnistaja ülekuulamisele ja nüüd juba kuningriigi kõrgeima kirikukohtu ette. Paavsti pooldajad olid veendunud, et see organ juba ketserlust ei soosi ning lõpuks ometi võidab Rooma ja lõpetab reformaatori tegevuse. Nende plaanide õnnestumise korral oleks Wyclif pidanud oma õpetustest kas lahti ütlema või kohtukojast tuleriidale astuma. {SV 63.3} Wyclif ei taganenud oma õpetusest ega tahtnud silmakirjatseda. Kartmatult kaitses ta tõde ja vastas tagakiusajate süüdistustele. Unustanud enese, oma seisuse ja käesoleva olukorra, suunas ta kuulajate mõtted jumalikule kohtule ja kaalus nende targutusi ja pettusi igavese tõe kaaludel. Kohturuumis oli tunda Püha Vaimu väge. Kuulajaid valdas ot-sekui lummus. Reformaatori sõnad tungisid nagu nooled Issanda nooletupest läbi nende südame. Süüdistuse, et ta on ketser, paiskas Wyclif veenva jõuga nende endi peale tagasi. Miks, küsis ta, julgevad nad levitada oma pettust? Kas nad kauplevad Jumala armuga kasusaamise pärast? {SV 63.4} Lõpuks ütles ta: „Mõelge ise, kellega te võitlete? Kas ühe vana mehega, kes on haua äärel? Ei! Tõega! Tõega, mis on teist tugevam ja võidab teid“ (Wyclif k. 2, ptk. 13). Öelnud nii, lahkus Wyclif kohtusaalist ja ükski vaenlane ei püüdnud teda takistada. {SV 63.5} Wyclifi töö oli peaaegu tehtud. Tõe lipp, mida ta nii kaua oli kandnud, pidi varsti tema käest langema. Kuid veel kord tuli tal evangeeliumi eest seista. Tõde pidi kõlama otse eksituste kantsis endas, Wyclif kutsuti Rooma, ülekuulamisele paavstliku tribunali ette. kus nii tihti oli valatud pühade verd. Reformaator mõistis ähvardava ohu suurust, kuid otsustas siiski minna. Just siis aga tabas teda ootamatu halvatus, mis tõmbas reisile kriipsu peale. Kuigi Roomas pidi tema hääl jääma kuulmata, oli võimalus rääkida kirja kaudu ja ta otsustas seda teha. Oma kiriklas kirjutas reformaator paavstile kirja, mis viisakalt aupakliku ja kristlikult mee-lestatuna oli terav etteheide paavstitrooni uhkusele ja toredusele. {SV 63.6} „Ma olen tõesti rõõmus,“ kirjutas Wyclif, „et mul on võimalus teada anda ja seletada igaühele usku mida kalliks pean, ja seda eriti Rooma piiskopile, Omades siirast usku nagu ma eeldan, on ta kindlasti valmis kinnitama usku, mida mina pean terveks ja õigeks, või siis näitama ära, kus ma eksin. {SV 64.1} 50
Esiteks arvan ma, et Kristuse evangeeliumis on kokku võetud kogu Jumala käsk. Ma arvan, et Rooma piiskop — kuna ta on Kristuse asemik maa peal — on esimesena kohustatud alluma sellele käsule, sest suurus Kristuse jüngrite seas ei seisne maises väärikuses ega aus, vaid Kristuse elu ja käitumise ustavas järgimises. Loobunud igasugusest ilmalikust võimust ja aust, jäi Kristus oma maises elus kõige vaesemaks inimeseks. {SV 64.2} Ühelgi usklikul ei tule jargida paavsti ega ühtki püha meest, välja arvatud neis asjus, milles nad ise Issandat Jeesust Kristust järgivad. Ka Peetrus ja Sebedeuse pojad eksisid, kui nad looteid ilmalikku au Kristuse jälgedes käimise asemel. Sellepärast ei või me nimetatud eksitustes nende järel käia . . . {SV 64.3} Paavst peaks jätma kõik maised valdused ja valitsuse ilmalikele võimudele ning õhutama selleks ka kogu oma vaimulikkonda, sest nii õpetasid Kristus ja apostlid. {SV 64.4} Kui ma olen nendes punktides eksinud, olen ma kõige alandlikumalt valmis laskma end karistada ja minema kasvõi surma, kui see vajalik peaks olema. Kui ma võiksin tegutseda oma soovi ja tehte kohaselt, ilmuksin kindlasti Rooma piiskopi ette. kuid Issand on näinud minu osaks haiguse, mis muudab selle võimatuks ja Ta on õpetanud mind olema sõnakuulelik ennemini Jumalale kui inimestele.“ {SV 64.5} Lõpetuseks ütles Wyclif: „Palugem Jumalat, et ta ärataks meie paavsti, Urban VI, et ta koos oma vaimulikkonnaga järgiks Jeesust Kristust elus ja käitumises; et nad rahvast mõjukalt õpetaksid ja rahvas omakorda neid ustavalt järgiks“ (John Foxe „Acts and Monuments“ k. 3 Ik. 45,50). {SV 64.6} Selliselt esitss Wyclif paavstile ja tema kardinalidele Kristuse tasadust ja alandlikkust, näidates ühtlasi kogu kristlikule maailmale kontrasti vaimulikkonna ja Issanda vahel, kelle esindajaiks nad endid nimetasid. {SV 65.1} Wyclif arvas, et selle avalduse peab ta kinni maksma oma eluga. Kuningas, paavst ja piiskopid võtsid ühise seisukoha tema vastu ja näis olevat kindel, et vähemalt mõne kuu pärast tuleb tal tuleriidale minna, kuid ta ei kartnud. „Miks te räägite märtrikrooni otsimisest kaugetelt maadelt,“ ütles ta. „Kuulutage vaid kõikidele piiskoppidele Kristuse evangeeliumi ja märtri saatus on teie. Miks?! Kas ma peaksin elama ja vaikima? Ei iialgi! Lööge, ma ootan seda!“ (D’Aubigne k. 17, ptk. 8). {SV 65.2} Veelkord varjas Jumal oma teenrit. Mees, kes oli surma ähvardusel kogu elu kindlalt tõde kaitsnud, ei pidanud langema vaenlaste viha ohvriks. Wyclif polnud püüdnud kunagi ennast ise varjata, kuid Jumal varjas teda. Nüüd, mil vaenlased ema saagis kindlad olid, pani Jumal ta varjule sinna, kuhu nende käsi enam ei ulatanud. Lutterworth’i kirikus pühaõhtusöömaaega välja jagama hakates kukkus Wyclif halvatusest tabatuna maha ja suri peagi. {SV 65.3} 51
- Page 7 and 8: Tunnustused See raamat on pühendat
- Page 9 and 10: 1
- Page 11 and 12: Sisukord Peatükk 1—Maailmalõpu
- Page 13 and 14: 5
- Page 15 and 16: — ohver, kes ei tõrkunud vastu
- Page 17 and 18: läkitatud. Kui mitu korda olen ma
- Page 19 and 20: tähelepanu, öeldes: „Ennäe mil
- Page 21 and 22: Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes
- Page 23 and 24: koledusi. Uks mõõt nisu müüdi t
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
- Page 107 and 108: südametunnistust, kes Jumala Sõna
Esiteks arvan ma, et Kristuse evangeeliumis on kokku võetud kogu Jumala käsk. Ma<br />
arvan, et Rooma piiskop — kuna ta on Kristuse asemik maa peal — on esimesena<br />
kohustatud alluma sellele käsule, sest suurus Kristuse jüngrite seas ei seisne maises<br />
väärikuses ega aus, vaid Kristuse elu ja käitumise ustavas järgimises. Loobunud igasugusest<br />
ilmalikust võimust ja aust, jäi Kristus oma maises elus kõige vaesemaks inimeseks. {SV<br />
64.2}<br />
Ühelgi usklikul ei tule jargida paavsti ega ühtki püha meest, välja arvatud neis asjus,<br />
milles nad ise Issandat Jeesust Kristust järgivad. Ka Peetrus ja Sebedeuse pojad eksisid, kui<br />
nad looteid ilmalikku au Kristuse jälgedes käimise asemel. Sellepärast ei või me nimetatud<br />
eksitustes nende järel käia . . . {SV 64.3}<br />
Paavst peaks jätma kõik maised valdused ja valitsuse ilmalikele võimudele ning õhutama<br />
selleks ka kogu oma vaimulikkonda, sest nii õpetasid Kristus ja apostlid. {SV 64.4}<br />
Kui ma olen nendes punktides eksinud, olen ma kõige alandlikumalt valmis laskma end<br />
karistada ja minema kasvõi surma, kui see vajalik peaks olema. Kui ma võiksin tegutseda<br />
oma soovi ja tehte kohaselt, ilmuksin kindlasti Rooma piiskopi ette. kuid Issand on näinud<br />
minu osaks haiguse, mis muudab selle võimatuks ja Ta on õpetanud mind olema<br />
sõnakuulelik ennemini Jumalale kui inimestele.“ {SV 64.5}<br />
Lõpetuseks ütles Wyclif: „Palugem Jumalat, et ta ärataks meie paavsti, Urban VI, et ta<br />
koos oma vaimulikkonnaga järgiks Jeesust Kristust elus ja käitumises; et nad rahvast<br />
mõjukalt õpetaksid ja rahvas omakorda neid ustavalt järgiks“ (John Foxe „Acts and<br />
Monuments“ k. 3 Ik. 45,50). {SV 64.6}<br />
Selliselt esitss Wyclif paavstile ja tema kardinalidele Kristuse tasadust ja alandlikkust,<br />
näidates ühtlasi kogu kristlikule maailmale kontrasti vaimulikkonna ja Issanda vahel, kelle<br />
esindajaiks nad endid nimetasid. {SV 65.1}<br />
Wyclif arvas, et selle avalduse peab ta kinni maksma oma eluga. Kuningas, paavst ja<br />
piiskopid võtsid ühise seisukoha tema vastu ja näis olevat kindel, et vähemalt mõne kuu<br />
pärast tuleb tal tuleriidale minna, kuid ta ei kartnud. „Miks te räägite märtrikrooni otsimisest<br />
kaugetelt maadelt,“ ütles ta. „Kuulutage vaid kõikidele piiskoppidele Kristuse evangeeliumi<br />
ja märtri saatus on teie. Miks?! Kas ma peaksin elama ja vaikima? Ei iialgi! Lööge, ma<br />
ootan seda!“ (D’Aubigne k. 17, ptk. 8). {SV 65.2}<br />
Veelkord varjas Jumal oma teenrit. Mees, kes oli surma ähvardusel kogu elu kindlalt tõde<br />
kaitsnud, ei pidanud langema vaenlaste viha ohvriks. Wyclif polnud püüdnud kunagi ennast<br />
ise varjata, kuid Jumal varjas teda. Nüüd, mil vaenlased ema saagis kindlad olid, pani Jumal<br />
ta varjule sinna, kuhu nende käsi enam ei ulatanud. Lutterworth’i kirikus<br />
pühaõhtusöömaaega välja jagama hakates kukkus Wyclif halvatusest tabatuna maha ja suri<br />
peagi. {SV 65.3}<br />
51