Rahvasta Leviaatan_

Wyclif kaebas kirikukogu otsuse edasi parlamenti. Kartmatult süüdistas ta
paavstivalitsust rahvusliku nõukogu ees ja nõudis kiriku poolt heakskiidetud ebaõigluse
tühistamist. Veenvalt kirjeldas ta paavstivõimu omavoli ja rikutust. {SV 63.1}
Tema vaenlased olid segaduses. Wyclifi mõned sõbrad ja poolehoidjad olid surve tõttu
teinud järeleandmisi. Eeldati, et ka reformaator ise — eakas, üksik sõpradeta mees, alistub
krooni ja mitra ühendatud ülemvõimule, kuid võta näpust. Parlament, mõjutatud Wyclifi
mõjukaist sõnadest, tühistas tagakiusamise kohta väljastatud edikti ja reformaator oli jälle
vabaduses. {SV 63.2}
Veel kolmandat korda viidi see ustav tunnistaja ülekuulamisele ja nüüd juba kuningriigi
kõrgeima kirikukohtu ette. Paavsti pooldajad olid veendunud, et see organ juba ketserlust ei
soosi ning lõpuks ometi võidab Rooma ja lõpetab reformaatori tegevuse. Nende plaanide
õnnestumise korral oleks Wyclif pidanud oma õpetustest kas lahti ütlema või kohtukojast
tuleriidale astuma. {SV 63.3}
Wyclif ei taganenud oma õpetusest ega tahtnud silmakirjatseda. Kartmatult kaitses ta
tõde ja vastas tagakiusajate süüdistustele. Unustanud enese, oma seisuse ja käesoleva
olukorra, suunas ta kuulajate mõtted jumalikule kohtule ja kaalus nende targutusi ja pettusi
igavese tõe kaaludel. Kohturuumis oli tunda Püha Vaimu väge. Kuulajaid valdas ot-sekui
lummus. Reformaatori sõnad tungisid nagu nooled Issanda nooletupest läbi nende südame.
Süüdistuse, et ta on ketser, paiskas Wyclif veenva jõuga nende endi peale tagasi. Miks, küsis
ta, julgevad nad levitada oma pettust? Kas nad kauplevad Jumala armuga kasusaamise
pärast? {SV 63.4}
Lõpuks ütles ta: „Mõelge ise, kellega te võitlete? Kas ühe vana mehega, kes on haua
äärel? Ei! Tõega! Tõega, mis on teist tugevam ja võidab teid“ (Wyclif k. 2, ptk. 13). Öelnud
nii, lahkus Wyclif kohtusaalist ja ükski vaenlane ei püüdnud teda takistada. {SV 63.5}
Wyclifi töö oli peaaegu tehtud. Tõe lipp, mida ta nii kaua oli kandnud, pidi varsti tema
käest langema. Kuid veel kord tuli tal evangeeliumi eest seista. Tõde pidi kõlama otse
eksituste kantsis endas, Wyclif kutsuti Rooma, ülekuulamisele paavstliku tribunali ette. kus
nii tihti oli valatud pühade verd. Reformaator mõistis ähvardava ohu suurust, kuid otsustas
siiski minna. Just siis aga tabas teda ootamatu halvatus, mis tõmbas reisile kriipsu peale.
Kuigi Roomas pidi tema hääl jääma kuulmata, oli võimalus rääkida kirja kaudu ja ta
otsustas seda teha. Oma kiriklas kirjutas reformaator paavstile kirja, mis viisakalt aupakliku
ja kristlikult mee-lestatuna oli terav etteheide paavstitrooni uhkusele ja toredusele. {SV
63.6}
„Ma olen tõesti rõõmus,“ kirjutas Wyclif, „et mul on võimalus teada anda ja seletada
igaühele usku mida kalliks pean, ja seda eriti Rooma piiskopile, Omades siirast usku nagu
ma eeldan, on ta kindlasti valmis kinnitama usku, mida mina pean terveks ja õigeks, või siis
näitama ära, kus ma eksin. {SV 64.1}
50