Rahvasta Leviaatan_
tema hukkamist ihkas. Gregorius XI suri ja vaimulikud, kes olid kogunenud Wyclifi üle kohut mõistma, läksid laiali. {SV 60.2} Jumala eelhoolitsus juhtis sündmuste kulgu nii, et usupuhastus sai arenguvõimaluse. Gregoriuse surmale järgnes võitlus paavsti trooni pärast. Kaks omavahel võistlevat paavsti, kes mõlemad tunnistasid end eksimatuks, nõudsid kumbki rahva poolehoidu endale (vt. lisa). Mõlemad ähvardasid oma vastaseid kirikuvannetega ja tõotasid poolehoidjatele tasu taevas. Selline olukord nõrgestas tublisti paavsti võimu. Võistlevad pooled olid ametis teineteise ründamisega ning Wyclif võis mõni aeg hinge tõmmata. Sel ajal kui paavstid pommitasid üksteist needuste ja vastastikuste süüdistustega ja saatsid inimesi surma oma vastuoluliste nõudmiste toetamise nimel ning ujutasid kiriku üle kuritegude ja skandaalidega, tegutses Lutterworthi kihelkonna vaikusesse tagasi tõmbunud usupuhastaja usinalt, et juhtida inimesi võistlevate paavstide juurest Jeesuse, Rahuvürsti juurde. Kirikulõhe koos sellega kaasneva võitluse ja kõlbelise laostumisega võimaldas inimestel näha paavstluse tõelist olemust ja valmistas teed usupuhastusele. Ühes oma traktaadis („On the Schism of the Popes“) palus Wyclif rahval mõelda, kas ei olnud võistlevatel preestritel isegi õigus, kui nad nimetasid teineteist Kristuse vastaseks. „Jumal“, ütles ta, „ei tahtnud kauem kannatada, et Saatan valitseks ainult ühe sellise preestri kaudu, vaid ... Ta jagas võimu kahe vahel, et inimesed võiksid kergemini neid mõlemaid Kristuse nimel võita.“ (R. Vaughan „Life and Opinions of John de Wycliffe k. 2, lk. 6). {SV 60.3} Wyclif jutlustas evangeeliumi vaestele. Rahuldamata valguse levimisega ainult oma Lutterworthi kihelkonna tagasihoidlikes kodudes, soovis Wyclif kanda seda Inglismaa igasse ossa. Selleks koondas ta kokku grupi jutlustajaid — lihtsaid, pühendunud mehi. kes tõde armastasid ja kelle kõige suurem soov oli seda teistega jagada. Need mehed jagunesid laiali üle maa, õpetasid turuplatsidel, suurte linnade tänavail ja külavaheteil; nad otsisid üles vanu, haigeid ja vaeseid ning kuulutasid neile rõõmusõnumit Jumala armust. {SV 61.1} Oxfordi teoloogiaprofessorina jutlustas Wyclif Jumala Sõna ülikooli aulas. Sellise ustava tõe kuulutamise eest hakkasid õpilased kutsuma teda „evangeeliumi doktoriks“. Oma suurimaks kohustuseks pidas ta siiski Pühakirja tõlkimist inglise keelde. Teoses „On the Truth and Meaning of Scripture“ väljendas ta soovi anda igale inimesele Inglismaal võimalus lugeda Jumala imelistest asjadest oma emakeeles. {SV 61.2} Wyclifi töö katkes ootamatult. Kuigi ta polnud veel kuuekümnenegi, olid pingutav töö, õppimine ja vaenlaste rünnakud laastanud ta tervise. Reformaatorit tabas kardetav haigus. See teade valmistas munkadele suurt rõõmu. Nad mõtlesid. et Wyclif palub nüüd kirikult andestust ning ruttasid patutunnistust kuulama. Nelja vaimuliku ordu esindajad koos nelja riigiametnikuga kogunesid nende arvates sureva mehe ümber. „Sul on surm huulil“, ütlesid nad, „tunnista oma eksimused ja võta meie juuresolekul tagasi kõik, millega oled kirikut solvanud.“ Reformaator kuulas vaikides ja palus siis abilisel teda pisut kergitada. Üksisilmi külalistele otsa vaadates, sõnas Wyclif häälega, mille kindlus ja tugevus vastaseid sageli 48
värisema oli pannud: „Ma ei sure, vaid elan ja kuulutan edasi munkade kuritegusid“ (D’Aubigne, k. 17, ptk. 7). Hämmastunult ja alandatult lahkusid mungad kiirus-tades toast. {SV 61.3} Wyclifi sõnad täitusid. Ta elas, et anda oma kaasmaalaste kätte kõikidest relvadest kõige võimsam — Piibel, taevast määratud vahend rahva vabastamiseks ja evangeliseerimiseks. Selle töö sooritamiseks tuli ületada palju takistusi. Wyclifi nõrgestas haigus; ta teadis, et töötamiseks oli jäänud vähe aastaid. Ta nägi vastupanu, kuid hoolimata sellest läks ta Jumala Sõna tõotustest julgustatuna kartmatult edasi. Jumal oli oma erilise hoolitsuse kaudu hoidnud tema vaimujõudu ja andnud rikkalikke kogemusi selle suure töö tarvis. Ajal, mil kogu kristlik maailm oli täidetud rahutusega, võis reformaator Lutterworth’i kiriklas pühenduda ümberringi märatsevale tormile vaatamata oma pühale tööle. {SV 61.4} Lõpuks sai töö tehtud. Piibli esimene ingliskeelne tõlge oli valmis. Jumala Sõna avanes Inglismaa ees. Nüüd ei kartnud reformaator enam vanglat ega tuleriita. Ta oli andnud inglise rahva kätte valguse, mis pidi jääma kustutamatuks. Andnud oma maa rahvale Piibli, oli Wyclif teinud teadmatuse ja pahede ahela purustamises ning maa vabastamise ja õilistamise heaks rohkem kui suutis teha ka kõige hiilgavam võit lahinguväljal. {SV 62.1} Kuna trükikunsti veel ei tuntud, oli Piibli käsikirjade paljundamine aeglane ja vaevanõudev töö. Nõudmine Piibli järele oli nii suur, et paljud pühendusid vabatahtlikult selle ümberkirjutamisele, ja ikkagi ei suudetud soovijaid päriselt rahuldada. Jõukamad soovisid tervet Piiblit. Teised ostsid ainult mõne osa. Tihti muretseti Piibli ärakiri mitme pere peale. Nii leidis Wyclifi Piibel peagi tee inimeste kodudesse. {SV 62.2} Pühakirja üleskutsed äratasid inimesi paavstlike dogmade uimusest. Wyclif õpetas protestantismile omaseid õpetusi — pääsemist usu läbi Kristusesse ja Pühakirja eksimatust. Jutlustajad, kes välja saadeti, levitasid Piiblit ja reformaatori kirjutisi sellise innuga, et peaaegu pool inglise rahvast võttis vastu uuendatud usu. {SV 62.3} Piibli ilmumine äratas kirikuvõimudes hirmu. See tunnistaja oli Wyclifist võimsam ja tegi nad relvituks. Tollal puudus Inglismaal seadus, mis oleks Piibli keelatud raamatuks kuulutanud, sest Piiblit ei olnud kunagi veel rahva keeles olnud. Hiljem anti sellised seadused välja ja nende täitmist nõuti karmilt. Vahepeal aga, vaatamata preestrite vastupanule, oli soodne võimalus Jumala Sõna levitamiseks. {SV 62.4} Paavsti poolehoidjad otsustasid reformaatori hääle vaikima panna. Wyclif kutsuti järjest kolme kohtu ette, kuid tulemusteta. Asi algas sellega, et üks piiskoppide sinod kuulutas tema tööd ketserlikeks, ja võitnud enda poole noore ku ninga Richard II, laskis väljastada kuningliku dekreedi, mis määras vanglakaristuse kõigile, kes pooldasid keelatud õpetusi. {SV 62.5} 49
- Page 5 and 6: See lehekülg on tahtlikult tühjak
- Page 7 and 8: Tunnustused See raamat on pühendat
- Page 9 and 10: 1
- Page 11 and 12: Sisukord Peatükk 1—Maailmalõpu
- Page 13 and 14: 5
- Page 15 and 16: — ohver, kes ei tõrkunud vastu
- Page 17 and 18: läkitatud. Kui mitu korda olen ma
- Page 19 and 20: tähelepanu, öeldes: „Ennäe mil
- Page 21 and 22: Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes
- Page 23 and 24: koledusi. Uks mõõt nisu müüdi t
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
- Page 93 and 94: avaldati bulla, mis kuulutas Luther
- Page 95 and 96: Otsekohe määras riigipäev ametis
- Page 97 and 98: Sõnum reformaatori lähenemisest W
- Page 99 and 100: võimeliseks vastama ettenägelikku
- Page 101 and 102: Luther oli rääkinud saksa keeles;
- Page 103 and 104: Riigipäeva liikmed jagunesid selle
- Page 105 and 106: tegutseda, määras koguduse ja maa
värisema oli pannud: „Ma ei sure, vaid elan ja kuulutan edasi munkade kuritegusid“<br />
(D’Aubigne, k. 17, ptk. 7). Hämmastunult ja alandatult lahkusid mungad kiirus-tades<br />
toast. {SV 61.3}<br />
Wyclifi sõnad täitusid. Ta elas, et anda oma kaasmaalaste kätte kõikidest relvadest kõige<br />
võimsam — Piibel, taevast määratud vahend rahva vabastamiseks ja evangeliseerimiseks.<br />
Selle töö sooritamiseks tuli ületada palju takistusi. Wyclifi nõrgestas haigus; ta teadis, et<br />
töötamiseks oli jäänud vähe aastaid. Ta nägi vastupanu, kuid hoolimata sellest läks ta<br />
Jumala Sõna tõotustest julgustatuna kartmatult edasi. Jumal oli oma erilise hoolitsuse kaudu<br />
hoidnud tema vaimujõudu ja andnud rikkalikke kogemusi selle suure töö tarvis. Ajal, mil<br />
kogu kristlik maailm oli täidetud rahutusega, võis reformaator Lutterworth’i kiriklas<br />
pühenduda ümberringi märatsevale tormile vaatamata oma pühale tööle. {SV 61.4}<br />
Lõpuks sai töö tehtud. Piibli esimene ingliskeelne tõlge oli valmis. Jumala Sõna avanes<br />
Inglismaa ees. Nüüd ei kartnud reformaator enam vanglat ega tuleriita. Ta oli andnud inglise<br />
rahva kätte valguse, mis pidi jääma kustutamatuks. Andnud oma maa rahvale Piibli, oli<br />
Wyclif teinud teadmatuse ja pahede ahela purustamises ning maa vabastamise ja õilistamise<br />
heaks rohkem kui suutis teha ka kõige hiilgavam võit lahinguväljal. {SV 62.1}<br />
Kuna trükikunsti veel ei tuntud, oli Piibli käsikirjade paljundamine aeglane ja<br />
vaevanõudev töö. Nõudmine Piibli järele oli nii suur, et paljud pühendusid vabatahtlikult<br />
selle ümberkirjutamisele, ja ikkagi ei suudetud soovijaid päriselt rahuldada. Jõukamad<br />
soovisid tervet Piiblit. Teised ostsid ainult mõne osa. Tihti muretseti Piibli ärakiri mitme<br />
pere peale. Nii leidis Wyclifi Piibel peagi tee inimeste kodudesse. {SV 62.2}<br />
Pühakirja üleskutsed äratasid inimesi paavstlike dogmade uimusest. Wyclif õpetas<br />
protestantismile omaseid õpetusi — pääsemist usu läbi Kristusesse ja Pühakirja eksimatust.<br />
Jutlustajad, kes välja saadeti, levitasid Piiblit ja reformaatori kirjutisi sellise innuga, et<br />
peaaegu pool inglise rahvast võttis vastu uuendatud usu. {SV 62.3}<br />
Piibli ilmumine äratas kirikuvõimudes hirmu. See tunnistaja oli Wyclifist võimsam ja<br />
tegi nad relvituks. Tollal puudus Inglismaal seadus, mis oleks Piibli keelatud raamatuks<br />
kuulutanud, sest Piiblit ei olnud kunagi veel rahva keeles olnud. Hiljem anti sellised<br />
seadused välja ja nende täitmist nõuti karmilt. Vahepeal aga, vaatamata preestrite<br />
vastupanule, oli soodne võimalus Jumala Sõna levitamiseks. {SV 62.4}<br />
Paavsti poolehoidjad otsustasid reformaatori hääle vaikima panna. Wyclif kutsuti järjest<br />
kolme kohtu ette, kuid tulemusteta. Asi algas sellega, et üks piiskoppide sinod kuulutas tema<br />
tööd ketserlikeks, ja võitnud enda poole noore ku ninga Richard II, laskis väljastada<br />
kuningliku dekreedi, mis määras vanglakaristuse kõigile, kes pooldasid keelatud<br />
õpetusi. {SV 62.5}<br />
49
Change language