Rahvasta Leviaatan_

tema hukkamist ihkas. Gregorius XI suri ja vaimulikud, kes olid kogunenud Wyclifi üle
kohut mõistma, läksid laiali. {SV 60.2}
Jumala eelhoolitsus juhtis sündmuste kulgu nii, et usupuhastus sai arenguvõimaluse.
Gregoriuse surmale järgnes võitlus paavsti trooni pärast. Kaks omavahel võistlevat paavsti,
kes mõlemad tunnistasid end eksimatuks, nõudsid kumbki rahva poolehoidu endale (vt.
lisa). Mõlemad ähvardasid oma vastaseid kirikuvannetega ja tõotasid poolehoidjatele tasu
taevas. Selline olukord nõrgestas tublisti paavsti võimu. Võistlevad pooled olid ametis
teineteise ründamisega ning Wyclif võis mõni aeg hinge tõmmata. Sel ajal kui paavstid
pommitasid üksteist needuste ja vastastikuste süüdistustega ja saatsid inimesi surma oma
vastuoluliste nõudmiste toetamise nimel ning ujutasid kiriku üle kuritegude ja
skandaalidega, tegutses Lutterworthi kihelkonna vaikusesse tagasi tõmbunud usupuhastaja
usinalt, et juhtida inimesi võistlevate paavstide juurest Jeesuse, Rahuvürsti juurde.
Kirikulõhe koos sellega kaasneva võitluse ja kõlbelise laostumisega võimaldas inimestel
näha paavstluse tõelist olemust ja valmistas teed usupuhastusele. Ühes oma traktaadis („On
the Schism of the Popes“) palus Wyclif rahval mõelda, kas ei olnud võistlevatel preestritel
isegi õigus, kui nad nimetasid teineteist Kristuse vastaseks. „Jumal“, ütles ta, „ei tahtnud
kauem kannatada, et Saatan valitseks ainult ühe sellise preestri kaudu, vaid ... Ta jagas
võimu kahe vahel, et inimesed võiksid kergemini neid mõlemaid Kristuse nimel võita.“ (R.
Vaughan „Life and Opinions of John de Wycliffe k. 2, lk. 6). {SV 60.3}
Wyclif jutlustas evangeeliumi vaestele. Rahuldamata valguse levimisega ainult oma
Lutterworthi kihelkonna tagasihoidlikes kodudes, soovis Wyclif kanda seda Inglismaa
igasse ossa. Selleks koondas ta kokku grupi jutlustajaid — lihtsaid, pühendunud mehi. kes
tõde armastasid ja kelle kõige suurem soov oli seda teistega jagada. Need mehed jagunesid
laiali üle maa, õpetasid turuplatsidel, suurte linnade tänavail ja külavaheteil; nad otsisid üles
vanu, haigeid ja vaeseid ning kuulutasid neile rõõmusõnumit Jumala armust. {SV 61.1}
Oxfordi teoloogiaprofessorina jutlustas Wyclif Jumala Sõna ülikooli aulas. Sellise ustava
tõe kuulutamise eest hakkasid õpilased kutsuma teda „evangeeliumi doktoriks“. Oma
suurimaks kohustuseks pidas ta siiski Pühakirja tõlkimist inglise keelde. Teoses „On the
Truth and Meaning of Scripture“ väljendas ta soovi anda igale inimesele Inglismaal
võimalus lugeda Jumala imelistest asjadest oma emakeeles. {SV 61.2}
Wyclifi töö katkes ootamatult. Kuigi ta polnud veel kuuekümnenegi, olid pingutav töö,
õppimine ja vaenlaste rünnakud laastanud ta tervise. Reformaatorit tabas kardetav haigus.
See teade valmistas munkadele suurt rõõmu. Nad mõtlesid. et Wyclif palub nüüd kirikult
andestust ning ruttasid patutunnistust kuulama. Nelja vaimuliku ordu esindajad koos nelja
riigiametnikuga kogunesid nende arvates sureva mehe ümber. „Sul on surm huulil“, ütlesid
nad, „tunnista oma eksimused ja võta meie juuresolekul tagasi kõik, millega oled kirikut
solvanud.“ Reformaator kuulas vaikides ja palus siis abilisel teda pisut kergitada. Üksisilmi
külalistele otsa vaadates, sõnas Wyclif häälega, mille kindlus ja tugevus vastaseid sageli
48