Rahvasta Leviaatan_

valitsuse hiigelehitust, mille oli püstitanud paavst ja millega ta hoidis kammitsais miljonite
hinge ja ihu. {SV 59.2}
Mõne aja pärast kutsuti Wyclif kaitsma Inglise kuningakoja õigusi Rooma sissetungide
vastu ja kuninga suursaadikuna veetis ta kaks aastat Madalmaades, kus pidas läbirääkimisi
paavsti esindajatega. Seal puutus ta kokku vaimulikega Prantsusmaalt, Itaaliast ja
Hispaaniast ning tal oli võimalus tutvuda nende seisukohtadega ja kuulda asju, mis
Inglismaal oleks talle teadmata jäänud. Wyclif nägi neil aastatel palju seda, mis andis ainet
tema hilisemateks töödeks. Paavsti õukonna esindajate kaudu õppis ta tundma
preestrivalitsuse tõelist iseloomu ja eesmärke. Wyclif pöördus tagasi Inglismaale, et korrata
oma varasemat õpetust avalikumalt ja veendunumalt. Ta näitas, et Rooma kummardas
tegelikult ahnust, uhkust ja pettust. {SV 59.3}
Ühes oma traktaadis kirjutas Wyclif paavsti ja tema maksukogujate kohta: „Nad võtavad
meie maalt vaeste inimeste elatusvahendid ja igal aastal mitu tuhat marka kuninga rahast
sakramentide ja vaimulike vajaduste tarvis ning kulutavad selle kirikuametitega
hangeldamise ja neetud eksiõpetuste peale. Sel moel sunnivad nad kogu kristlaskonda valet
soosima ja säilitama. Kui meie riigil oleks hiigelsuur mägi kulda ja keegi peale uhke
preestrist maksukoguja sellest midagi ei võtaks, siis oleks see mägi ikkagi varsti laiali
kantud, sest paavst pumpab meie maa rahast tühjaks ja annab vastu ainult Jumala needuse
vaimulikuseisusega äritsemise pärast“ (John Lewis „History of the Life and Sufferings of J.
Wyclif“, lk. 37). {SV 59.4}
Varsti pärast Inglismaale tagasipöördumist määras kuningas Wyclifi Lutterworthi
koguduse pastoriks, See tegu tõendas, et vähemalt valitseja ei pahandanud tema otsekohese
kõne pärast, Wyclifi mõju oli tunda nii õukonnas kui rahva uskumuste kujunemises. {SV
59.5}
Peagi tabas Wyclifi paavsti „piksenool“. Inglismaale saadeti kolm paavsti bullat:
ülikoolile, kuningale ja prelaatidele, käsuga viivitamatult ja otsustavalt keteserluse õpetaja
vaikima panna (August Neander „General History of the Christian Religion and Church“
per. 6, sekts. 2, osa 1, § 8, vt. ka lisa). Enne käskkirjade saabumist olid piiskopid juba
kutsunud Wyclifi ülekuulamisele. Kaks riigi kõige võimukamat vürsti läks temaga kohtusse
kaasa. Rahvas tungles ümber hoone ja pressis sisse ning hirmutas kohtunikke niivõrd, et
kohtuprotsess ajutiselt katkestati ja Wyclifil lubati minna rahus oma teed. Vähe aja pärast
suri Edward III, keda prelaadid olid püüdnud reformaatori vastu üles kihutada. Kuningriigi
valitsejaks sai Wyclifi soosija. {SV 60.1}
Paavsti bullad kutsusid kogu Inglismaal üles ketseri vangistamisele. See kõik viitas
otseselt tuleriidale. Näis, et Wyclif langeb peagi Rooma kättemaksu ohvriks. Kuid Tema,
kes vanasti oma sulasele ütles: „Ära karda ... mina olen sulle kilbiks“ (1. Moos. 15,1),
sirutas välja käe, et kaitsta oma sulast. Surm tabas mitte reformaatorit, vaid paavsti, kes
47