Rahvasta Leviaatan_

sarnaselt Jumala käsu oma traditsioonidega kehtetuks. Nad võtsid vanematelt poegade ja
tütarde toetuse. Suur osa üliõpilasigi vaimustus munkade petli-kest ahvatlustest ning astus
ordusse. Paljud kahetsesid hiljem seda sammu ning mõistsid, et nad olid laastanud enda elu
ja kurvastanud vanemaid, kuid kord juba sellesse võrku langenuina oli neil võimatu
vabaneda. Paljud vanemad, kes kartsid munkade mõju, ei saatnudki oma lapsi õppima.
Suurtes õppekeskustes vähenes üliõpilaste arv märkimisväärselt. Koolid kiratsesid,
harimatus kasvas. {SV 57.2}
Paavst andis munkadele õiguse võtta vastu pihtimusi ja andestada patte. Selline õigus
vallandas ahelreaktsiooni; mungad, kes olid väga kasumaiad, olid raha nimel valmis
andestama igasuguseid jõledusi. Kergelt saadav andestus aga soodustas ülekohtu kiiret
kasvu. Vahendid, millega oleks saanud leevendada haigete ja vaeste kannatusi, rändasid
munkade taskutesse, kes inimestelt ähvarduste abil armuande välja pressisid. Neid, kes
keeldusid ordule annetamast, süüdistati jumalakartuses. Mungad kuulutasid end küll
vaesteks, kuid tegelikult suurenes nende varandus pidevalt. Nende suurejooneliste ehitiste ja
rikkaliku toidulaua kõrval paistis rahva kasvav viletsus seda enam välja. Olles ise hõivatud
varanduse kogumisest ja lõbutsemisest, saatsid mungad rahvast vaimulikult juhendama
harimatuid mehi, kes suutsid jutustada ainult kahtlase väärtusega lugusid, legende ja
naljajutte ning lõbustasid sel viisil rahvast ja mähkisid neid veelgi enam munkade võrku. Nii
siis säilitasid mungad mõju ebausklike rahvahulkade üle ja veensid rahvast selles, et paavsti
ülemvõimu tunnustamine, pühakute austamine ja ordu heaks annetamine kindlustab neile
koha taevas. {SV 58.1}
Õpetatud ja jumalakartlikud mehed nägid vaeva, et mungaordudes uuendusi läbi viia,
kuid selgepilguline Wyclif tabas otse kurja juurt, kui ta väitis, et see süsteem iseenesest oli
väär ja tuli kaotada. Tekkisid vaidlused ja kokkupõrked. Kui mungad käisid mööda maad ja
müüsid paavsti poolt antud pattude andestuse kirju, lõid paljud kahtlema, kas raha eest ikka
saab patud andeks ning kas ei peaks Rooma paavsti asemel siiski Jumalalt andestust otsima
(vt. lisa). Paljusid muutis rahutuks munkade saagiahnus, mis näis täitmatuna. „Rooma
mungad ja preestrid“, ütlesid inimesed, „söövad meid nagu vähktõbi, Jumal peab meid
päästma või muidu rahvas hukkub“ (D’Aubigne k. 17, ptk. 7). {SV 58.2}
Kerjusmungad kaitsesid ennast küll väitega, et Jeesus ja Tema jüngrid elasid ka rahva
armuandidest, kuid see seletus töötas pigem nende enda kahjuks, sest mitmeid ajendas see
Piibli poole pöörduma, et kõiges ise veenduda. Sellist asja soovis Rooma küll kõige vähem.
Inimeste mõtted suunata Tõe Allika juurde, mida kavakindlalt varjati — oo ei! {SV 59.1}
Wyclis kirjutas kerjusmunkade vastaseid kirjutisi ja levitas neid. Ta tegi seda pigem
soovist juhtida inimesed Piibli õpetuste juurde kui et astuda munkadega vaidlusse. Ta väitis,
et paavstile ega ühelegi preestrile ei olnud antud võimu patte andestada või kedagi needuse
alla panna ning et ükski needus ei tähendanud midagi siis, kui Jumal asjaosalist hukka ei
mõistnud. Paremini ei oleks Wyclif saanudki ümber lükata seda vaimuliku ja inimliku
46