Rahvasta Leviaatan_

Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pühakiri, hakkas ta seda uurima temale omase
põhjalikkusega. Siiani oli ta tundnud puudust millestki olulisest, mida polnud rahuldanud ei
õpingud ega kiriklikud õpetused. Jumala Sõnas leidis Wyclif otsitu. Neil lehekülgedel
avanes talle lunastusplaan ja Kristus kui inimese ainus Eestkostja. Ta andis end Kristuse
teenistusse ja otsustas kuulutada tõdesid, mida oli leidnud. {SV 56.4}
Nagu hilisemad reformaatorid, ei mõistnud ka Wyclif oma tegevuse alguses, milline saab
olema lõpptulemus. Tal polnud hoopiski plaanis hakata Rooma vastu võitlema, kuid
andumine tõele viis teda paratamatult kokkupõrkesse valeõpetustega.
Mida selgemini ta nägi paavstluse eksitusi, seda innukamalt õpetas ta Piibli õpetusi. See
ustav mees mõistis, et Rooma kirik oli inimlike traditsioonide nimel hüljanud umala Sõna
Kartmatult süüdistas ta vaimulikkonda Pühakirjast loobumi ses ja nõudis, et Piibel rahva
kätte antaks ja selle autoriteet kirikus taastataks. Wyclif oli võimekas ja innukas õpetaja
ning kõneosav jutlustaja. Tema igapäevane elu tunnistas tõdedest, mida ta õpetas. Wyclifi
teadmised Pühakirja kohta, taibukus, elu puhtus, kõikumatu julgus ja õiglus võitsid üldsuse
lugupidamise ja usalduse. Rooma kirikus valitsevat ülekohut nähes ei olnud paljud rahul
senise usuga ja tervitasid varjamatu rõõmuga Wyclifi poolt esile toodud tõdesid. Paavstlikud
juhid täitusid aga raevuga reformaatori vastu, kes omas neist suuremat mõju. {SV 56.5}
Wyclif oli eksituste paljastajana väga teravapilguline. Ta ründas julgesti Rooma poolt
kehtestatud pettusi, Õukonna vaimulikuna võttis ta kindla seisukoha maksude maksmise
vastu, mida paavst Inglise kuningalt nõudis. Ta näitas, et võim, mille paavst endale ilmalike
valitsejate üle oli võtnud, oli vastuolus mõistuse ja Jumala Sõnaga. Paavsti nõudmised olid
juba äratanud rahva juhtide meelepaha ja seda kergemini avaldasid Wyclifi õpetused neile
mõju. Kuningas ja aadlikud leidsid üksmeelselt, et paavstil polnud õigust taotleda ilmalikku
võimu ja keeldusid talle makse maksmast. Nii anti paavstluse ülemvõimule Inglismaal
mõjuv löök. {SV 57.1}
Teine pahe, mille vastu reformaator pikka ja otsustavat võitlust pidas, oli kerjusmunkade
ordu. Inglismaa kubises kerjusmunkadest, kes takistasid rahva arengut ja heaolu. Nende
laastav mõju ulatus tööstusesse, kasvatusse ja kõlblusesse. Munkade jõudeelu ja kerjamine
olid rahvale ühtlasi raskeks materiaalseks koormaks, kuid veel halvem oli see, et nende
eeskuju tekitas põlgust töö vastu. Noorsugu oli moraalselt laostunud ja rikutud.
Kerjusmunkade mõjul astusid paljud kloostritesse ja pühendusid mungaelule isegi vastu
vanemate teadmist ja tahtmist. Üks Rooma kirikuisadest kuulutas mungaseisuse kõrgemaks
laste kohustustest vanemate vastu, üteldes: „Kuigi su isa heidaks nuttes ja leinates sinu ukse
ette ning ema näiteks sulle keha, mis sind on sünnitanud, ja rindu, mis sind on imetanud,
tuleb sinul tallata need jalge alla ja minna edasi Kristuse juurde.“ Sellise „koletu
ebainimlikkusega“ — nagu Luther seda hiljem nimetas — „mis meenutab rohkem hunti või
hirmuvalitsejat kui kristla-sest inimest, pöörati laste südamed vanemate vastu“
(Barnes Seers „The Life of Luther“ ik. 69, 70). Paavstlikud juhid muutsid omaaja variseride
45