Rahvasta Leviaatan_

võimukandjate viha oma ohvrite kannatusi nähes. Puhta usu tunnistajaid jälitati mägedes jä
varitseti orgudes; {SV 53.4}
Selle põlatud rahva moraali kohta ei saanud esitada ainsatki süüdistust. Isegi vaenlased
pidid tunnustama nende rahunõudlikkust, tasadust ja vagadust. Ainus süü oli see, et nad ei
teeninud Jumalat paavsti tahte kohaselt. Sellise „kuriteo“ pärast tuli neil taluda kõige
kohutavamaid solvanguid ja piinamisi, mida inimesed ja deemonid välja mõelda
suutsid. {SV 54.1}
Kuna Rooma kirik oli juba kord otsustanud selle põlatud usulahu täiesti välja juurida, siis
mõistis paavst nad oma käskkirjaga hukka kui ketserid ja määras hävitamisele (vt. lisa).
Neid ei süüdistatud jõudeelamises, ebaaususes ega korratuses, vaid teatati, et neil on
vagaduse ja pühaduse nägu, mis „õige karja lambaid“ eksitab. Seepärast käskis paavst „selle
kuritahtliku ja vastiku usulahu lömastada“, nagu mürkmao, kui nad „oma väiteid tagasi ei
võta“ (Wylie 16. k. 1. ptk). Kas võis see kõrk valitseja mõelda, et tal tuleb neid sõnu veel
kunagi meenutada? Kas ta teadis siis, et need taevastesse raamatutesse üles kirjutatud sõnad
tunnistavad kord Jumala kohtus tema vastu! „Mida te iganes olete teinud ühele nende mu
vähemate vendade seast“, ütles Jeesus, „seda te olete minule teinud!“ (Matt. 25,40). {SV
54.2}
Kõnealune bulla kutsus kõiki kiriku liikmeid ühinema ristisõjas ketserluse vastu. Et
õhutada inimesi sellele hirmsale ettevõtmisele, lubas paavst oma käskkirjaga vabastada kõik
ristisõjas osalejad kõikidest kiriklikest karistustest, nii ametlikest kui isiklikest ja
igasugustest vannetest, mida nad olid andnud. Ta tunnistas seaduslikuks nende õiguse
igasugusele ebaseaduslikult omandatud varandusele ja tõotas neile ketseri tapmise eest
kõikide pattude andestuse“. See bulla „tühistas kõik lepingud, mis tõid kasu valdeslastele,
käskis nende teenijail neid maha jätta, keelas ketsereile igasuguse abi andmise ja volitas
ükskõik keda nende vara omastama“ (Wylie 10. k. 1. ptk.). {SV 54.3}
Paavsti määrus ilmutas selgesti teda tegelikult juhtivat vaimu. See oli lendava mao
möirgamine, mitte Kristuse hääl. {SV 54.4}
Paavstlikud võimukandjad ei soovinud juhinduda Jumala käsu nõudmistest. Nad
koostasid eeskirju, mis neile sobisid ja miile järgi nad kõiki elama sundisid. Leidsid aset
kõige kohutavamad draamad. Kõlvatud, pühadustteotavad preestrid ja paavstid järgisid
stsenaariumi, mille Saatan neile ette kirjutas. Nende südames ei olnud kohta halastusele.
Sama vaim, mis lõi risti Kristuse ja tappis apostlid; meelsus, mis verejanulise Nero
tolleaegsete ustavate vastu üles ässitas, üritas nüüd lõplikult vabastada maa neist, keda
Jumal armastas. {SV 54.5}
Paljude sajandite jooksul talus Jumala rahvas tagakiusamisi kannatlikkuse ja
vastupidavusega, mis nende Lunastajat austas. Vaatamata ristisõdadele ja ebainimlikule
veresaunale, jätkati misjonäride väljasaatmist. Neid jälitati ja tapeti, kuid nende veri kastis
42