Rahvasta Leviaatan_

loeti: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile
hingamise!“ (Matt. 11.28). {SV 52.3}
Usk haaras kinni tõotusest ja hing hõiskas: „Enam pole vaja teha pikki palverännakuid, ei
mingeid vaevarikkaid teekondi pühakute haudade juurde. Ma võin tulla Jeesuse juurde just
sellisena nagu olen — patune ja pühitsemata — ja Ta ei tõuka eemale pattu kahetsevat
palujat!“ „Sinu patud on sulle andeks antud“ — minu, isegi minu patud võidakse
andestada!“ {SV 52.4}
Pühalik rõõm täitis südameid ning Jeesuse nime ülistati kiitude ja tänuga. Need
õnnelikud hinged pöördusid tagasi oma koju, et levitada valgust ja rääkida teistele nii nagu
nad oskasid sellest tõelisest ja elavast Teest. Pühakirjas olev imeline ja pühalik vägi rääkis
otseselt nende südamele, kes igatsesid tõe järele. See oli Jumala hääl. mis pani kuulajad
uskuma. {SV 52.5}
Tõekuulutaja lahkus, kuid tema alandlikkus, siirus, tõsidus ja tuline innukus jäid
paljudele kõneaineks, Tihtipeale polnud kuulajad küsinudki, kust ta tuli või kuhu ta läks.
Nad olid esmalt niivõrd imestunud ning hiljem nii tänulikud ja rõõmsad, et neil ei tulnud
mõttessegi seda pärida. Kui nad palusid kuulajal jääda kauemaks nende külaliseks, ütles ta
enamasti, et peab minema otsima kadunud lambaid. „Võibolla oli ta ingel taevast?“ arutlesid
paljud. Tihtipeale ei nähtud tõekuulutajat enam kunagi. Ta rändas teistesse maadesse või
vaevles mõnes tundmatus vangikongis; võib-olla aga pleekisid ta luud seal, kus ta tõde
tunnistades hukkus. Ometi jäid hävimatuks sõnad, mis temast maha olid jäänud ja need
tegid oma tööd inimeste südames. Nende õnnistatud vilja võib lõplikult näha alles
kohtupäeval. {SV 53.1}
Valdeslastest misjonärid tungisid Saatana kuningriiki ja pimeduse võimud tõmbusid
pingule. Kurjuse vürst jälgis iga jõupingutust, mis tehti tõe levitamiseks. Vastukaaluks
äratas ta oma pooldajates hirmu ja vaenu. Paavstlikud juhid nägid tagasihoidlike
rändjutlustajate tegevuses tõsist ohtu oma tööle, Kui tõe valgusel takistamatult paista lasta,
mõistsid nad, siis hajuvad rahvast ümbritsevad tumedad pettusepilved. Tõe valgus suunab
inimeste tähelepanu ainuüksi Jumalale ja Rooma kirik kaotab oma võimu. {SV 53.2}
Selle rahva olemasolu, kes pidas kinni algristikoguduse usust, tunnistas juba ise Rooma
kiriku langusest ning äratas kõige kibedamat viha ja tagakiusamist. Vankumatu austus
Pühakirja vastu oli solvang, mida Rooma kirik ei suutnud taluda. Paavstlus otsustas tõelised
kristlased maa pealt hävitada. Nii algasid kohutavaimad ristiretked Jumala rahva vastu
nende mägisel kodumaal. Inkvisiitorid jälitasid valdeslasi kõikjal ja tihtipeale langes süütu
Aabel mõrtsukast Kaini käe läbi. {SV 53.3}
Korduvalt rüüstati valdeslaste viljakaid maid, nende elamud ja palvelad tehti maatasa.
Paigad, kus olid asunud süütu ja tööka rahva õitvad põllud ja kodud, muudeti kõnnumaaks.
Nagu näljane kiskja muutub verd haistes veelgi raevukamaks, nii kasvas paavsti
41