Rahvasta Leviaatan_

kristliku usu alus. Inimhinge sõltuvus Kristusest on sama reaalne ja ühendus Temaga peab
olema niisama tihe kui liikmete ühtekuuluvus kehaga ja okste ühendus viinapuuga. {SV
51.1}
Paavstid ja preestrid õpetasid, et Jumala ja Kristuse iseloom on vali, sünge ja
eemaletõukav, Öeldi, et Päästja kaastundetuse pärast pidid patused inimesed kasutama
preestrite ja pühakute vahetalitust. Need, kelle meeli oli valgustanud Jumala Sõna, igatsesid
pöörata eksijate tähelepanu Jeesusele kui kaastundlikule ja armastavale Lunastajale, kes
käed avali kutsub kõiki nende patukoorma, mure ja raskustega enda juurde. Nad tahtsid
kõrvaldada tõkked, mida Saatan oli püstitanud selleks, et inimesed ei näeks tõotusi ega
julgeks kahetseva meelsusega tulla otse Jumala juurde andestust ja rahu saama. {SV 51.2}
Innukalt avas valdeslasest misjonär otsivale hingele evangeeliumi kalleid tõdesid.
Aupaklikult käsitles ta hoolikalt kirjutatud Pühakirja osi. Tema suurim rõõm oli anda lootust
tundlikule, patust rõhutud hingele, kes oli senini pidanud Jumalat kättemaksuhimuliseks,
kohut ihkavaks olevuseks. Värisevail huulil, pisarsilmil ja sageli põlvedel avas ta oma
vendadele kalleid tõotusi, mis kõnelesid patuse ainsast lootusest. Sel viisil läbistas tõe
valgus nii mõnegi tumenenud mõistuse ja hajutas sünged pilved, et Õiguse Päikese
tervendavad kiired südames paistma said hakata. Sageli loeti mõnda kirjaosa mitu korda üle,
sest kuulaja palus seda korrata, et veenduda, kas ta õigesti kuulis. Eriti innukalt sooviti järgmiste
sõnade kordamist: „Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust“
(1. Joh, 1,7). „Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et
igaühel, kes usub temasse, oleks igavene elu!“ (Joh. 3,14.15). {SV 51.3}
Paljud hakkasid nägema Rooma kiriku nõuete ekslikkusi. Nad mõistsid, et inimeste ja
pühakute vahetalitus patuse eest on asjatu. Kui inimeste meeli valgustas tõeline valgus,
hüüdsid nad rõõmuga: „Kristus on minu preeter! Tema veri on minu ohver, Tema altar on
minu pihitool!“ Nad toetusid täielikult Kristuse teenetele, korrates sõnu: „Ilma usuta ei või
ükski olla Jumalale meelepärane!“ (Heebr. 11,6). „Ei ole antud taeva all inimestele ühtki
muud nime, kelles meid päästetakse!“ (Ap. t. 4,12). {SV 52.1}
Kinnitus Päästja armastusest näis mõnele vaesele, vintsutatud hingele olevat üle
mõistmise. Nii suur oli kergendus, mille see tõi. Üle muserdatud hinge voolas selline
valgusvoog. et tundus nagu oleks taevas avanenud. Usaldavalt panid nad käed Kristuse kätte
ja jalad igavesele Kaljule. Kartus surma ees põgenes. Nüüd ei kartnud nad sattuda vanglasse
või tuleriidale, kui niiviisi tuli austada oma Lunastaja nime. {SV 52.2}
Vahel loeti ja seletati Jumala Sõna ühele ainsale hingele, vahel väikesele salgale, kes
igatses valguse ja tõe järele. Sageli veedeti Kirja uurides terve öö. Kuulajate imestus ja
imetlus oli nii suur. et kuulutaja pidi lugemise iga natukese aja tagant katkestama, et
kuulajad suudaksid päästesõnumiga sammu pidada. Sageli küsiti: „Kas Jumal võtab tõesti
minu ohvri vastu? Kas Ta suhtub minusse armulikult? Kas Ta andestab minule?“ Vastuseks
40