Rahvasta Leviaatan_

võimalik hankida ainult kaugetelt turgudelt. Kaupmeestena olid valdeslased teretulnud seal,
kus neid misjonäridena oleks põlatud (Wylie 1. kd. ptk. 7). Nende süda kõneles pidevalt
palves Jumalaga, et saada tarkust, kuidas esitada aaret, mis oli kallim kui kuld ja kalliskivid.
Nad kandsid salaja kaasas ärakirju Piiblist või selle osadest, ja seal kus vähegi võimalik,
juhtisid nad oma ostjate tähelepanu nendele käsikirjadele. Sa-geli äratati selliselt huvi
Jumala Sõna lugemise vastu ja rõõmuga jäeti ärakirjad neile, kes neid soovisid. {SV 50.1}
Valdeslastest misjonäride töö algas nende oma mägede vahelistes orgudes ja tasandikel,
kuid levis sealt edasi kaugetesse piirkondadesse. Sarnaselt Suurele Õpetajale käisid nad
lihtsais ja pikast teest tolmunud riietes läbi suuri linnu ja kaugeid maid. Läbitud teele jäid
maha vastrajatud kogudused ja märtrite veri tunnistas tõest. Issanda päev ilmutab selle
rikkaliku hingedesaagi, mis koguti nende ustavate meeste tööga. Varjatult ja vaikselt tegi
Jumala Sõna endale teed läba maailma ning inimeste kodudes ja südames võeti see rõõmuga
vastu. {SV 50.2}
Valdeslaste jaoks polnud Pühakiri lihtsalt aruanne sellest, kuidas Jumal inimestega
minevikus suhtles või käesoleva ajs kohustustest loetelu, vaid eriliselt, ka teadaanne
tulevaste ohtude ja õndsuse kohta. Nad uskusid, et kõigi asjade lõpp on ligidal. Kuna nad
uurisid Piiblit palve ja pisaratega, siis puudutasid hinnalised tõed neid sügavalt ja nad
tundsid ko-hustust Piibli päästvad põhimõtted ka teistele teatavaks teha. Need andunud
kristlased nägid pühadel lehekülgedel ilmutatud lunastusplaani ja leidsid lohutuse, lootuse ja
rahu usus Jeesusesse. Nad tundsid igatsust valgustada ka nende teed, kes kõndisid paavstlike
eksituste pimeduses. {SV 50.3}
Valdeslased nägid, et suured hulgad püüdsid asjatult leida andestust enesepiinamise
kaudu. Õpetatud lootma oma headele tegudele kui päästevahendile, toetus inimene tegelikult
iseendale ja kuna ta mõtted tegelesid oma patususega, tundis vaeseke end Jumala
vihaalusena. Ta vaevas oma ihu ja hinge, kuid ei leidnud rahu. Nii aheldasid Rooma
katoliku kiriku õpetused kohusetundlikke hingi. Tuhanded inimesed jätsid maha oma sõbrad
ja sugulased ning veetsid elu kloostrikongides. Korduvate paastumiste, julmade
enesepiitsutamiste ja öiste valvamiste kaudu, mil lömitati piinarikaste tundide kaupa sünge
eluaseme külmal ja niiskel kivipõrandal, lõputute palverännakute, alandavate patukahetsuste
ja kohutavate piinamiste kaudu taotlesid tuhanded hingerahu. Rõhutud patutundest ja
alalisest hirmust Jumala kättemaksu pärast, kannatasid paljud seni, kuni nõrkesid ja ilma
vähimagi lootuskiireta hauda varisesid. {SV 50.4}
Valdeslased igatsesid murda neile nälgivatele hingedele eluleiba, avada Jumala tõotustes
peituva rahukuulutuse ja juhtida nende tähelepanu Kristusele kui päästmise ainsale
lootusele, Õpetust, et head teod võivad lunastada Jumala käsust üleastumise, pidasid nad
rängaks valeõpetuseks. Inimlikele teenetele toetumine takistab nägemast Jumala ääretut
armastust. Kristus suri ohvrina inimeste eest, just selle pärast, et langenud inimkond ei
suuda Jumala ees teha midagi enda heaks. Ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened on
39