Rahvasta Leviaatan_

tuua Endaga lähemasse kokkupuutesse ja selgitada oma tahet. See on sidekanal Jumala ja
inimese vahel. {SV 48.3}
Kuigi valdeslased pidasid jumalakartust tarkuse alguseks, mõistsid nad sedagi, et
mõistuse avardamiseks ja erksa arusaamise omandamiseks on tähtis tunda ilma ja inimesi
ning nende igapäevast elu. Valdeslaste mägedes asuvatest koolidest lähetati mõned noored
Prantsusmaa ja Itaalia õppeasutustesse, kus neil olid õppimiseks, arutlusteks ja
tähelepanekuteks avaramad võimalused kui kodustes Alpides. Need noored olid välja
pandud suurtele kiusatustele. Nad nägid pahesid ja kohtusid Saatana kavalate tööriistadega,
kes sundisid neile peale kõige osavamalt väljamõeldud eksiõpetusi ja salakavalaid pettusi.
Juba lapsepõlvest peale oli neid kõigeks selleks ette valmistatud. {SV 48.4}
Koolides, kuhu valdeslasnoored õppima läksid, ei saanud kellelegi oma südamemõtteid
usaldada. Nende rõivad olid valmistatud selliselt, et nende all võis varjata suurimat aaret,
Pühakirja kallist käsikirja. Seda kuude ja aastate töö vilja kandsid nad endaga kaasas ja
avasid kõikjal, kus seda vastuseisu äratamata teha sai. Nad otsisid inimesi, kelle süda näis
tõe vastuvõtmiseks avatuna. Emarüpest alates olid valdeslased oma lapsi selle eesmärgi
nimel kasvatanud. Noored mõistsid neile pandud ülesannet ja täitsid seda ustavalt. Neis
õppeasutustes võideti sel viisil inimesi õigele usule ja sageli märgati, et tõe põhimõtted
mõjutasid kogu kooli. Paavsti võimukandjad ei suutnud ka kõige peenema uurimise käigus
avastada nõndanimetatud „rikkuva eksiõpetuse“ allikat. {SV 49.1}
Kristuse vaim on misjonivaim. Uuendatud südame esimene soov on ka teisi Päästja
juurde tuua. Selline oli valdeslastest kristlaste tunnetus. Nad mõistsid, et Jumal nõuab neilt
rohkem kui lihtsalt tõe puhtuse säilitamist oma koguduses. Valdeslased tajusid neil lasuvat
püha vastutust ja kohustust valgustada neid, kes olid pimeduses. Jumala Sõna võimsa väega
püüdsid nad Rooma kiriku ahelaid purustada. Valdeslastest vaimulikud said misjonärjutlustaja
väljaõppe. Igaühelt, kes soovis saada jutlustajaks, nõuti esmalt kolme-aastast
töötamist evangelistina mõnel misjonipõllul; alles siis anti tema hoolde kogudus
kodupiirkonnas. Enesesalgamist ja ohvrit nõudev teenistus väljaspool pani proovile ustavuse
ning oli sobivaks ettevalmistuseks koguduse karjase ametiks noil rasketel aegadel. Noortel,
kes pühasse ametisse õnnistati, puudus väljavaade maisele rikkusele ja aule. Nad nägid enda
ees elu täis vaeva ja ohte. Võimalik, et neid ootas märtrisurm. Misjonärid läksid välja
kahekaupa, nagu Jeesus oli oma jüngrid välja saatnud. Noorega paaris läks eakam,
kogemustega mees, kes noort juhendas ja tema väljaõppe eest vastutas. Noorem pidi
arvestama vanema juhendamisega. Nad ei töötanud alati üheskoos, kuid kohtusid sageli, et
koos palvetada, nõu pidada ja teineteist usus kinnitada. {SV 49.2}
Sellised misjonärid ei saanud end esitleda inimestele evangelistidena, sest siis oleks
nende töö kindlasti ebaõnnestunud. Iga evangeeliumikuulutaja õppis ära mingi ameti ja nii
tegid nad misjonäritööd ilmaliku elukutse varjus. Harilikult valisid nad ärimehe või
rändkaupmehe ameti. Nad tõid kaasa siidkangaid, ehteid ja muid kaupu, mida tol ajal oli
38