Rahvasta Leviaatan_
läksid välja misjonärid mitte ainult Sotija Inglismaale, vaid ka Saksamaale, Šveitsi ja isegi Itaaliasse. {SV 43.3} Juba oli Rooma kirik pööranud tähelepanu Britanniale ja otsustanud selle hõivata. Kuuendal sajandil võtsid Rooma misjonärid ette paganaist saksid ümber pöörata. Uhked barbarid võtsid neid meeleldi vastu ja paljud tuhanded nõustusid astuma Rooma usku. Mõne aja pärast puutusid paavsti võimukandjad ja nende vastpöördunud kokku ka algkristlastega. Ilmsiks tuli silmatorkav erinevus. Algkristlased olid lihtsad, alandlikud, Pühakirja-kohase iseloomu, tõekspidamiste ja kommetega. Paavsti järgijaile oli seevastu omane ülemeelikus, ebausk ja toretsemine. Rooma kiriku saadikud nõudsid, et sealsed kristlikud kogudused tunnistaksid paavsti ülemvõimu. Britid vastasid rahumeelselt, et nad armastavad kõiki inimesi, aga kuna paavstil ei ole õigust ülemvõimule koguduses, siis kuuletuvad nad talle täpselt samamoodi, nagu igale Kristust tunnistavale inimesele. Korduvalt püüti neid võita Rooma kiriku poolele. Alandlikud kristlased, hämmastunud paavsti saadikute uhkusest, vastasid kindlalt, et nad ei tunne ühtki teist õpetajat peale Kristuse. Paavstluse tõelist vaimu peegeldas Rooma kirikujuhtide vastus: „Kui te ei võta vastu vendi, kes toovad teile rahu, siis tuleb teil vastu võtta vaenlasi, kes toovad teile sõja. Kui te ei ühine meiega, et näidata saksidele eluteed, siis peate te meilt vastu võtma surmahoobi“ (J. H. Merle D’Aubigne — History of the Reformation of the Sixteenth Century, 17. k. 2. ptk). See ei olnud tühipaljas ähvardus. Piibelliku usu tunnistajate suhtes rakendati vägivalda, salanõu ja pettust, kuni Britannia kogudused olid hävitatud või sunnitud paavsti võimule alistuma. {SV 43.4} Maades väljaspool Rooma võimupiirkonda eksisteeris palju sajandeid kristlikke kogudusi, kes jäid peaaegu täiesti rikkumatuks paavsti õpetusest. Sellised kristlased elasid paganlikus keskkonnas, mis aja jooksul neile ka teatavat mõju avaldas, kuid nad pidasid Piiblit ikkagi usu ainsaks juhtnööriks ja olid ustavad selle tõdedele. Need kristlased uskusid Jumala käsu püsivusse ja pühitsesid neljanda käsu hingamispäeva. Kogudusi, kes pidasid kinni Piibli usust, leidus KeskAafrikas ja armeenlaste hulgas Aasias. {SV 44.1} Nende esiridades, kes seisid vastu paavstivõimu rünnakutele, olid valdeslased. Just sellel maal, kuhu paavstlus oli püstitanud oma trooni, oli vastuseis valeõpetustele ja rikutusele kõige järjekindlam. Sajandeid säilitasid Piemont’i kogudused oma sõltumatuse, kuid lõpuks tuli aeg, mil Rooma kirik nõudis nende alistumist. Pärast tagajärjetut võitlust hirmuvalitsuse vastu tunnistasid nende koguduste juhid vastumeelselt selle võimu üleolekut, keda kogu maailm austas. Oli siiski neid, kes keeldusid tunnustamast paavsti või prelaadi autoriteeti. Nad otsustasid jääda ustavaks Jumalale ning säilitada usu puhtus ja lihtsus. Toimus eraldumine. Need, kes pidasid ustavalt kinni endisest usust, tõmbusid avalikkusest tagasi. Mõned, jätnud maha kodused Alpid, heiskasid tõelipu võõrastes maades, teised taandusid mägedevahelistesse kaljukindlustustesse ja säilitasid sel kombel vabaduse Jumalat teenida. {SV 44.2} 34
Usk, mida valdeslastest kristlased aastasadu tunnistasid ja õpetasid, erines suuresti Rooma kiriku poolt esitatud valeõpetusest. Nende usutunnistus rajanes Jumala Sõnale, ristiusu õigele õpetusele. Need alandlikud talupojad, kes kõrvalistes vajupaikades oma igapäevast rasket tööd tegid, ei olnud ise loonud enda jaoks tõde, mis oli vastuolus langenud kiriku eksiõpetustega. Nende usk ei olnud uus usk, vaid isade pärand. Valdeslased võitlesid apostelliku koguduse usu eest, „pühadele kord antud usu“ eest (Juuda 3). Mitte maailma suures pealinnas trooniv uhke preestrivalitsus, vaid „kõrbekogudus“ oli Kristuse tõeline kogudus, tõeaarete hoidja, mida Jumal oli usaldanud oma rahva kätte maailmale edasiandmiseks. {SV 45.1} Üks peapõhjus, mis viis tõelise koguduse eraldumiseni Rooma kirikust, oli valitseva usu põlgus Piibli hingamispäeva vastu. Paavstlus tallas jalge alla tõe, nagu kuulutas ette prohvetikuulutus. Alati, kui ülistatakse inimeste traditsioone ja kombeid, tallatakse põrmu Jumala käsk. Paavstluse võimu alla olevaid kogudusi sunniti varakult austama päikesepäeva kui Issanda püha päeva. Keset valitsevat eksiõpetust ja ebausku leidus ka Jumala tõelise rahva hulgas neid, kes segadusse viiduna keeldusid tööst pühapäeval, kuigi pidasid hingamispäeva. See muidugi ei rahuldanud paavsti võimukandjaid. Nende eesmärgiks ei olnud panna inimesi lihtsalt pühapäeva pühitsema, vaid muuta hingamispäev tavaliseks argipäevaks. Seepärast toimisid nad karmilt nende suhtes, kes julgesid hingamispäeva austada. Et Jumala käske üldse pidada, tuli ustavatel põgeneda maadest, kus valitses Rooma võim. {SV 45.2} Valdeslased olid ühed esimestest Euroopas, kes hankisid endale Piibli (vt. lisa). Sadu aastaid enne reformatsiooni oli neil juba olemas emakeelne, käsitsi kirjutatud Piibel. Nende käes oli võltsimatu tõde ja just see asjaolu tõi kaasa erilise põlguse ja tagakiusamise. Valdeslased väitsid, et katoliku kirik oligi Ilmutuse raamatus nimetatud Baabülon ning seisid oma elu hinnaga vastu selle rikutusele. Kuigi pika tagakiusamise survel mõned järeleandmisi tegid ning vähehaaval oma usu erilistest põhimõtetest loobuma hakkasid, hoidsid teised tõest kindlalt kinni. Läbi pimeduse ja ärataganemise aegade oli valdeslasi, kes ei tunnustanud Rooma kiriku ülemvõimu, põlgasid kujude kummardamist kui ebajumalateenistust ja pidasid õigeks hingamispäeva. Vastuseisu kõige vihasemates tormides säilitasid nad oma usu. Kuigi neid täksiti savoialaste odadega ja põletati Rooma tuleriitadel, seisid nad vankumatult Jumala Sõna ja Tema au eest. {SV 45.3} Kõrged mäed on alati pakkunud pelgupaika tagakiusatutele ja rõhututele. Mägedes leidsid varju ka valdeslased. Koopapimeduses leegitses tõe valgus. Tuhande aasta jooksul säilitati sel teel algse usu puhtus. {SV 46.1} Jumal andis oma rahvale suursuguse pühapaiga, mis oli nende hoolde usaldatud ülevate tõdede vääriline. Neile, ustavatele pagulastele olid mäed Jumala muutumatu õiguse sümboliks. Nad juhtisid oma laste tähelepanu kaljuseintele, mis kõrgusid nende ümber muutumatus majesteetlikkuses ja kõnelesid neile Jumalast, kelle juures ei olnud muutust ega 35
- Page 2: New Covenant Publications Internati
- Page 5 and 6: See lehekülg on tahtlikult tühjak
- Page 7 and 8: Tunnustused See raamat on pühendat
- Page 9 and 10: 1
- Page 11 and 12: Sisukord Peatükk 1—Maailmalõpu
- Page 13 and 14: 5
- Page 15 and 16: — ohver, kes ei tõrkunud vastu
- Page 17 and 18: läkitatud. Kui mitu korda olen ma
- Page 19 and 20: tähelepanu, öeldes: „Ennäe mil
- Page 21 and 22: Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes
- Page 23 and 24: koledusi. Uks mõõt nisu müüdi t
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
- Page 87 and 88: Lutheri jõupingutused ei jäänud
- Page 89 and 90: Ta jätkas: „Jumal karistab maail
- Page 91 and 92: järele teeb, on arvanud heaks aset
läksid välja misjonärid mitte ainult Sotija Inglismaale, vaid ka Saksamaale, Šveitsi ja isegi<br />
Itaaliasse. {SV 43.3}<br />
Juba oli Rooma kirik pööranud tähelepanu Britanniale ja otsustanud selle hõivata.<br />
Kuuendal sajandil võtsid Rooma misjonärid ette paganaist saksid ümber pöörata. Uhked<br />
barbarid võtsid neid meeleldi vastu ja paljud tuhanded nõustusid astuma Rooma usku. Mõne<br />
aja pärast puutusid paavsti võimukandjad ja nende vastpöördunud kokku ka algkristlastega.<br />
Ilmsiks tuli silmatorkav erinevus. Algkristlased olid lihtsad, alandlikud, Pühakirja-kohase<br />
iseloomu, tõekspidamiste ja kommetega. Paavsti järgijaile oli seevastu omane ülemeelikus,<br />
ebausk ja toretsemine. Rooma kiriku saadikud nõudsid, et sealsed kristlikud kogudused<br />
tunnistaksid paavsti ülemvõimu. Britid vastasid rahumeelselt, et nad armastavad kõiki<br />
inimesi, aga kuna paavstil ei ole õigust ülemvõimule koguduses, siis kuuletuvad nad talle<br />
täpselt samamoodi, nagu igale Kristust tunnistavale inimesele. Korduvalt püüti neid võita<br />
Rooma kiriku poolele. Alandlikud kristlased, hämmastunud paavsti saadikute uhkusest,<br />
vastasid kindlalt, et nad ei tunne ühtki teist õpetajat peale Kristuse. Paavstluse tõelist vaimu<br />
peegeldas Rooma kirikujuhtide vastus: „Kui te ei võta vastu vendi, kes toovad teile rahu, siis<br />
tuleb teil vastu võtta vaenlasi, kes toovad teile sõja. Kui te ei ühine meiega, et näidata<br />
saksidele eluteed, siis peate te meilt vastu võtma surmahoobi“ (J. H. Merle D’Aubigne —<br />
History of the Reformation of the Sixteenth Century, 17. k. 2. ptk). See ei olnud tühipaljas<br />
ähvardus. Piibelliku usu tunnistajate suhtes rakendati vägivalda, salanõu ja pettust, kuni<br />
Britannia kogudused olid hävitatud või sunnitud paavsti võimule alistuma. {SV 43.4}<br />
Maades väljaspool Rooma võimupiirkonda eksisteeris palju sajandeid kristlikke<br />
kogudusi, kes jäid peaaegu täiesti rikkumatuks paavsti õpetusest. Sellised kristlased elasid<br />
paganlikus keskkonnas, mis aja jooksul neile ka teatavat mõju avaldas, kuid nad pidasid<br />
Piiblit ikkagi usu ainsaks juhtnööriks ja olid ustavad selle tõdedele. Need kristlased uskusid<br />
Jumala käsu püsivusse ja pühitsesid neljanda käsu hingamispäeva. Kogudusi, kes pidasid<br />
kinni Piibli usust, leidus KeskAafrikas ja armeenlaste hulgas Aasias. {SV 44.1}<br />
Nende esiridades, kes seisid vastu paavstivõimu rünnakutele, olid valdeslased. Just sellel<br />
maal, kuhu paavstlus oli püstitanud oma trooni, oli vastuseis valeõpetustele ja rikutusele<br />
kõige järjekindlam. Sajandeid säilitasid Piemont’i kogudused oma sõltumatuse, kuid lõpuks<br />
tuli aeg, mil Rooma kirik nõudis nende alistumist. Pärast tagajärjetut võitlust hirmuvalitsuse<br />
vastu tunnistasid nende koguduste juhid vastumeelselt selle võimu üleolekut, keda kogu<br />
maailm austas. Oli siiski neid, kes keeldusid tunnustamast paavsti või prelaadi autoriteeti.<br />
Nad otsustasid jääda ustavaks Jumalale ning säilitada usu puhtus ja lihtsus. Toimus<br />
eraldumine. Need, kes pidasid ustavalt kinni endisest usust, tõmbusid avalikkusest tagasi.<br />
Mõned, jätnud maha kodused Alpid, heiskasid tõelipu võõrastes maades, teised taandusid<br />
mägedevahelistesse kaljukindlustustesse ja säilitasid sel kombel vabaduse Jumalat<br />
teenida. {SV 44.2}<br />
34