Rahvasta Leviaatan_

Ja nüüd ilmuvad erutatud rahvahulga ette lõpusündmused: kannatlik Õnnistegija astumas
Kolgata teel; taeva Valitseja ristil; kõrgid preestrid ja pilkav rahvamass mõnitamas Tema
surmaagooniat; üleloomulik pimedus; värisev maa, lõhestatud kaljud, avatud hauad
tähistamas hetke, mil maailma Lunastaja andis oma elu patuse inimese eest. {SV 499.3}
Kohutav vaatepilt ilmub just nii nagu see oli. Saatanal, tema inglitel ja alamatel ei ole
võimalik oma tegudest lahti öelda. Igale asjaosalisele meenub see osa, mida tema täitis:
Heroodesele Petlemma süütute laste surmamine, et hävitada Iisraeli Kuningas; alatule
Heroodiale tema hingel lasuv Ristija Johannese veri. Oma süü tohutut ulatust näevad nõrk,
omakasupüüdlikult paindlik Pilaatus, pilkavad sõdurid, preestrid, rahvavanemad ja hullunud
rahvahulk, kes karjusid: „Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!“ Asjatult püüavad
nad varjata end Kristuse palge jumaliku majasteetlikkuse eest, mille sära on otsekui
päikesehiilgus siis, kui lunastatud heidavad oma kroonid Päästja jalge ette ja hüüavad: „Ta
suri minu eest!“ {SV 499.4}
Kesk lunastatute hulka seisavad Kristuse apostlid: kangelaslik Paulus, tulihingeline
Peetrus, armastatud ja armastav Johannes ning nende ustavad vennad ja suur hulk märtreid.
Väljaspool müüre on kõik need, kes Jumala rahvast taga kiusasid, vangistasid ja tapsid. Seal
on Nero, julm ja ebavooruslik mees, kes näeb nüüd nende rõõmu ja ülendust, keda ta kord
piinas ja kelle äärmisest ahastusest saatanlikku rõõmu tundis. Samas on keisri ema
tunnistajaks oma töö tagajärgedest, sellest, kuidas tema halvad iseloomujooned kandusid
edasi pojale; kuidas tema mõju ja eeskuju julgustasid ja arendasid madalaid kirgi ning
kandsid vilja roimades, mis panid kogu maailma vabisema. {SV 500.1}
Seal on paavsti preestrid ja preiaadid, kes väitsid, et nad on Kristuse saadikud, kuid
tarvitasid piinapinki, vangikodasid ja tuleriitu, et saavutada võitu Jumala laste südametunnistuse
üle. Seal seisavad uhked paavstid, kes ülistasid end üle Jumala ja julgesid muuta
Kõigekõrgema käsku. Need võltsid kirikuisad peavad esitama Jumalale aruande, millest nad
meelsasti vabaneksid. Liiga hilja näevad nad, et Jumal on olnud valvas oma käsu suhtes ja et
Ta iial ei vabanda süüdlast. Nad mõistavad nüüd, et Kristus samastab oma kannatava rahva
huvid oma huvidega ja nad kogevad Tema sõnade kehtivust: „Mida te iganes olete teinud
ühele nendest mu vähemate vendade seast, seda olete te minule teinud!“ (Matt. 25, 40.) {SV
500.2}
Kogu patune maailm seisab Jumala kohtujärje ees süüdlastena taeva valitsuse reetmises.
Keegi ei kaitse nende kohtuasja, millele ei ole vabandust ja neile kuulutatakse otsus: igavene
surm. {SV 500.3}
Nüüd on kõigile selge, et patu palk ei ole suurepärane sõltumatus ja igavene elu, vaid
orjus, laostumine ja surm. Õelad näevad, mida nad oma mässulise eluga kaotasid. Nad on
põlanud igavest au siis, kui seda neile pakuti; kui ihaldav näib see aga nüüd! „Kõike seda,“
hüüab kadunud hing, „oleksin ma võinud saada, kuid ma tõukasin need asjad enesest
kaugele! Oh, milline sõgedus! Olen vahetanud rahu, õnne ja au viletsuse, teotuse ja
410