Rahvasta Leviaatan_
Maailm näeb neid, keda nad olid pilganud ja mõnitanud ning soovinud hävitada, astuvat puutumatult läbi katku, tormi ja maavärina. Tema, kes on Jumala käsust üleastujaile hävitavaks tuleks, on oma rahvale kindlaks varjupaigaks. {SV 490.2} Jutlustaja, kes ohverdab tõe, et saavutada inimeste heakskiitu, mõistab nüüd oma õpetuste iseloomu ja mõju. On selge, et Jumala silmad jälgisid teda siis, kui ta seisis kõnepuldis, kui kõndis tänaval, kui ta seltsis inimestega. Iga emotsiocn, iga kirjutatud rida, iga lausutud sõna, iga tegu, mis juhtis inimesi otsima varju vale juures, oli seemne külv. Nüüd näeb ta lõikust armetute, kadunud hingede näol enda ümber. {SV 490.3} Issand ütleb: „Ja mu rahva tütre vigastust nad ravivad kerglaselt, üteldes: „Rahu, rahu!“ kuigi rahu ei ole!“ „Et te olete valmistanud valega õige südamele valu, mina aga ei ole valmistanud temale valu, ja et te olete kinnitanud õela käsi, et ta ei pöörduks oma kurjalt teelt oma elu hoidmiseks.“ (Jer. 8, 11; Jes. 13, 22.) {SV 490.4} „Häda karjaseile, kes hukkuvad ja pillutavad mu karjamaa lambaid!“... „Vaata, ma nuhtlen teid teie pahategude pärast.“ „Uluge, karjased, ja kisendage, püherdage karja isandad, sest päevad on täis, et teid tappa ja pillutada. .. Siis kaob karjastel varjupaik ja karja isandail pakkupääs.“ (Jer. 3, 1. 2; 25, 34. 35.) {SV 490.5} Jutlustajad ja rahvas mõistavad, et nad ei ole olnud Jumalaga õiges vahekorras. Nad näevad, et nad on vastu kõigi õigete ja õiglaste käskude Andjale. Jumalike eeskirjade kõrvaldamine on tekitanud tuhandeid lahkhelisid, viha ja ülekohut, kuni maa on muutunud suureks võitlusväljaks, moraalse laostumise mülkaks. Seda näevad Issanda tulekul need, kes heitsid ära tõe ja valisid eksituse. Ükski keel ei suuda väljendada ängi, mida tunnevad sõnakuulmatud ja truudusetud siis, kui nad mõistavad, et nad on alatiseks kaotanud igavese elu. Mehed, keda maailm kummardas nende andekuse ja kõneosavuse pärast, näevad nüüd asju nende õiges valguses. Nad mõistavad, mida nad kaotasid käsust üle-astumisega. Nad langevad nende jalge ette, kelle ustavust „ad on põlanud ja mõnitanud. {SV 491.1} Inimesed näevad, et nad on viidud eksiteele. Nad süüdistavad hukatuses üksteist, kuid viimaks suunavad kõik oma etteheited jutlustajate pihta. Ustavusetud õpetajad tõotasid neile meeldivaid asju. Nad mõjutasid oma kuulajaid Jumala käsku tühjaks tegema ja neid taga kiusama, kes pidasid seda pühaks. Nüüd on need õpetajad sunnitud kogu maailma ees oma pettust tunnistama. Rahvahulgad on raevunud. „Me oleme kadunud!“ karjuvad nad. „Teie olete põhjustanud meie hukatuse!“ Nad tormavad valekarjaste kallale. Needsamad inimesed, kes kord oma õpetajaid kõige enam imetlesid, neavad neid nüüd kõige hirmsamini. Needsamad käed, kes kord kroonisid neid loorberitega, tõusevad hingekarjaseid tapma. Mõõku, mis pidid tapma Jumala rahvast, kasutatakse nüüd valekarjaste hävitamiseks. Kõikjal käib võitlus ja verevala-mine. {SV 491.2} „Mürin jõuab maailma ääreni, sest Jehooval on rahvastega riid, ta käib kohut kõige lihaga — ta annab õelad mõõga kätte.“ (Jer. 25, 31.) Suur võitlus on kestnud kuus tuhat aastat. 402
Jumala Poeg ja Tema tulevased käskjalad on võidelnud kurjuse võimuga, et inimlapsi hoiatada, valgustada ja päästa. Nüüd on kõik teinud oma otsuse. Kurjad inimesed on täielikult ühinenud Saatanaga tema võitluses Jumala vastu. Aeg on tulnud Jumalal kaitsta jalge alla tallatud autoriteeti. Võitlus ei käi nüüd enam ainult Saatanaga, vaid ka inimestega. „Jehooval on rahvastega riid“; „Ta annab õelad mõõga kätte.“ {SV 491.3} Kõik need „kes ohkavad ja ägavad kõigi jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse,“ on märgistatud vabastuse märgiga. Ilmub surmaingel, keda Hesekiel nägi nägemuses relvastatud meeste salgana, kellele anti käsk: „Tapke sootumaks vanad, noored mehed ja neitsid, lapsed ja naised, aga ärge puutuge ühtki, kellel on märk küljes! Ja alustage mu pühamust!“ Prohvet ütles: „Ja nad alustasid meestest, vanemaist, kes olid koja sees,“ (Hes. 9, 1-6.) Hävitustöö algab neist, kes on nimetanud end rahva vaimulikeks juhtideks. Valevahimehed langevad esimestena. Kedagi ei haletseta ega säästeta. Mehed, naised, neitsid ja väikesed lapsed hukkuvad ühtviisi. {SV 491.4} „Jehoova väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast! Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud!“ (Jes. 26, 21.) „Ja see on nuhtlus, millega Jehoova lööb kõiki rahvaid, kes sõdivad Jeruusalemma vastu: ta määndab nende liha, kui nad alles jalgel seisavad, nende silmad mädanevad oma koobastes ja neil mädaneb keel suus! Ja sel päeval on nende hulgas suur Jehoova kartus, nõnda, et nad haaravad kinni üksteise käest ja ühe käsi tõuseb teise käe vastu!“ (Sak. 14, 12, 13.) Nende oma metsiku viha meeletuse ja Jumala segamata viha väljavalamise läbi langevad maailma kurjad elanikud — preestrid, valitsejad ja rahvas, rikkad ja vaesed, kõrged ja madalad. „Ja sel päeval on Jehoova mahalööduid maa äärest ääreni! Neid ei leinata ja neid ei koristata ega maeta, nad jäävad maa peale sõnnikuks!“ (Jer. 25. 33.) {SV 492.1} Kristuse tulekul kaotatakse õelad kogu maalt. Nad surmatakse Tema suu vaimuga ja hävitatakse Tema auhiilgusega. Kristus viib oma rahva Jumala linna ja maa jääb elanikest tühjaks. „Vaata, Jehoova laastab maa ja rüüstab selle, paiskab segi selle pinna ja pillutab elanikud!“ „Maa laastatakse täiesti ja riisutakse sootumaks, sest Jehoova on ütelnud selle sõna!“ „Sest need on üle astunud käsuõpetusest, muutnud seadusi, murdnud igavese lepingu. Seepärast neelab needus maa ja selle elanikud jäävad süüdlasteks; seepärast kahaneb maa elanike hulk.“ (Jes. 24, 1. 3. 5. 6.) {SV 492.2} Kogu maa näib tühja kõrbena. Maavärina poolt hävitatud linnade ja külade varemed, juurtega üles kistud puud, merest välja paistnud rahnud ja maad mööda laiali paisatud kaljud katavad selle pinda. Tohutu suured koopad tähistavad kohti, kust mäed rebiti oma alustelt. {SV 492.3} Ja siis toimub sündmus, mida tähendas äralepitamispäeva viimane pühalik teenistus. Kui teenistus kõige pühamas pai gas oli lõpetatud ja Iisraeli patud pühamust patuohvri verega kõrvaldatud, seati patusikk elavana Issanda ette ja koguduse juuresolekul tunnistas ülempreester tema kohal üles „kõik Iisraeli laste süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis 403
- Page 359 and 360: Rooma-katoliku kirik ühendas pagan
- Page 361 and 362: uhkustavad haridusega, ei tunne nad
- Page 363 and 364: Roomas peetud sinodil kinnitati kõ
- Page 365 and 366: 11-16). Oleme juba leidnud, et Ühe
- Page 367 and 368: Peatükk 36—Lähenev Võitlus Suu
- Page 369 and 370: korral vägivaldselt ligimese naise
- Page 371 and 372: minema maailmaga kompromissile. Saa
- Page 373 and 374: iigivõimudele kui Jumalast määra
- Page 375 and 376: Tim. 4, 3.) See aeg on tulnud. Rahv
- Page 377 and 378: sest meie käes on ustav tunnistus
- Page 379 and 380: Jumal. Ei ole küllalt, kui nad on
- Page 381 and 382: Selle nii selgesti esitatud teadaan
- Page 383 and 384: võimusesse langevad, siis tekivad
- Page 385 and 386: väljavalamisel evangeeliumitöö a
- Page 387 and 388: vastu, kes võtavad vastu Jumala s
- Page 389 and 390: kohtuasjad on otsustatud tavases p
- Page 391 and 392: Need, kes omavad nüüd vähe usku,
- Page 393 and 394: Kristuse tulemist ei ole võimalik
- Page 395 and 396: Need nuhtlused ei ole ülemaailmsed
- Page 397 and 398: kohtutes on need taevased käskjala
- Page 399 and 400: Peatükk 40—Suur Vabastamine Kui
- Page 401 and 402: Issanda koja salajases paigas. Nad
- Page 403 and 404: Mõnitused on lõppenud, valetavad
- Page 405 and 406: Pilvevankri igal küljel on tiivad
- Page 407 and 408: ning arvestatakse „esianniks Juma
- Page 409: Peatükk 41—Laastatud Maa „Sest
- Page 413 and 414: tuhat aastat on tema vangla võtnud
- Page 415 and 416: Peatükk 42—Võitlus Lõppenud Tu
- Page 417 and 418: nende käes on nende võidurõõmu
- Page 419 and 420: meeleheite vastu!“ Kõik mõistav
- Page 421 and 422: süttib Saatana ja nende vastu, kes
- Page 423 and 424: kõrgusse oma ülevaid tippe. Neil
- Page 425: 417
Maailm näeb neid, keda nad olid pilganud ja mõnitanud ning soovinud hävitada, astuvat<br />
puutumatult läbi katku, tormi ja maavärina. Tema, kes on Jumala käsust üleastujaile<br />
hävitavaks tuleks, on oma rahvale kindlaks varjupaigaks. {SV 490.2}<br />
Jutlustaja, kes ohverdab tõe, et saavutada inimeste heakskiitu, mõistab nüüd oma õpetuste<br />
iseloomu ja mõju. On selge, et Jumala silmad jälgisid teda siis, kui ta seisis kõnepuldis, kui<br />
kõndis tänaval, kui ta seltsis inimestega. Iga emotsiocn, iga kirjutatud rida, iga lausutud<br />
sõna, iga tegu, mis juhtis inimesi otsima varju vale juures, oli seemne külv. Nüüd näeb ta<br />
lõikust armetute, kadunud hingede näol enda ümber. {SV 490.3}<br />
Issand ütleb: „Ja mu rahva tütre vigastust nad ravivad kerglaselt, üteldes: „Rahu, rahu!“<br />
kuigi rahu ei ole!“ „Et te olete valmistanud valega õige südamele valu, mina aga ei ole<br />
valmistanud temale valu, ja et te olete kinnitanud õela käsi, et ta ei pöörduks oma kurjalt<br />
teelt oma elu hoidmiseks.“ (Jer. 8, 11; Jes. 13, 22.) {SV 490.4}<br />
„Häda karjaseile, kes hukkuvad ja pillutavad mu karjamaa lambaid!“... „Vaata, ma<br />
nuhtlen teid teie pahategude pärast.“ „Uluge, karjased, ja kisendage, püherdage<br />
karja isandad, sest päevad on täis, et teid tappa ja pillutada. .. Siis kaob karjastel varjupaik ja<br />
karja isandail pakkupääs.“ (Jer. 3, 1. 2; 25, 34. 35.) {SV 490.5}<br />
Jutlustajad ja rahvas mõistavad, et nad ei ole olnud Jumalaga õiges vahekorras. Nad<br />
näevad, et nad on vastu kõigi õigete ja õiglaste käskude Andjale. Jumalike eeskirjade<br />
kõrvaldamine on tekitanud tuhandeid lahkhelisid, viha ja ülekohut, kuni maa on muutunud<br />
suureks võitlusväljaks, moraalse laostumise mülkaks. Seda näevad Issanda tulekul need, kes<br />
heitsid ära tõe ja valisid eksituse. Ükski keel ei suuda väljendada ängi, mida tunnevad<br />
sõnakuulmatud ja truudusetud siis, kui nad mõistavad, et nad on alatiseks kaotanud igavese<br />
elu. Mehed, keda maailm kummardas nende andekuse ja kõneosavuse pärast, näevad nüüd<br />
asju nende õiges valguses. Nad mõistavad, mida nad kaotasid käsust üle-astumisega. Nad<br />
langevad nende jalge ette, kelle ustavust „ad on põlanud ja mõnitanud. {SV 491.1}<br />
Inimesed näevad, et nad on viidud eksiteele. Nad süüdistavad hukatuses üksteist, kuid<br />
viimaks suunavad kõik oma etteheited jutlustajate pihta. Ustavusetud õpetajad tõotasid neile<br />
meeldivaid asju. Nad mõjutasid oma kuulajaid Jumala käsku tühjaks tegema ja neid taga<br />
kiusama, kes pidasid seda pühaks. Nüüd on need õpetajad sunnitud kogu maailma ees oma<br />
pettust tunnistama. Rahvahulgad on raevunud. „Me oleme kadunud!“ karjuvad nad. „Teie<br />
olete põhjustanud meie hukatuse!“ Nad tormavad valekarjaste kallale. Needsamad inimesed,<br />
kes kord oma õpetajaid kõige enam imetlesid, neavad neid nüüd kõige hirmsamini.<br />
Needsamad käed, kes kord kroonisid neid loorberitega, tõusevad hingekarjaseid tapma.<br />
Mõõku, mis pidid tapma Jumala rahvast, kasutatakse nüüd valekarjaste hävitamiseks.<br />
Kõikjal käib võitlus ja verevala-mine. {SV 491.2}<br />
„Mürin jõuab maailma ääreni, sest Jehooval on rahvastega riid, ta käib kohut kõige lihaga<br />
— ta annab õelad mõõga kätte.“ (Jer. 25, 31.) Suur võitlus on kestnud kuus tuhat aastat.<br />
402
Change language