Rahvasta Leviaatan_

Selles elus võime me õige pisut mõista imestusväärset lunastustööd. Oma piiratud
mõistusega võime mõtiskleda häbi ja au, elu ja surma, õiguse ja armu üle, mis kohtuvad
ristil, kuid isegi siis, kui me pingutaksime oma vaimseid võimeid äärmuseni, ei õnnestuks
meil tabada lunastuse täit saladust. Me võime ainult ähmaselt mõista lunastava armastuse
pikkust ja laiust, sügavust ja kõrgust. Lunastusplaani ei mõista päästetud täielikult ka siis
mitte, kui nad näevad Jumalat palgest palgesse, tunnevad Teda nii, nagu Ta on. Läbi igaviku
aegade avanevad imestavatele ja vaimustatud lunastatutele uued tõed. Kuigi maised
kurvastused, vaevad ja kiusatused on lõppenud ja patt kõrvaldatud, säilib Jumala rahval
alatiseks selge arusaamine sellest, mida läks maksma nende pääsemine. {SV 488.1}
Kristuse rist on lunastatute uurimisaineks ja lauluks läbi kogu igaviku. Austatud
Kristuses näevad nad ristilöödud Kristust. Nad ei unusta kunagi seda, et Tema, kelle vägi lõi
ja hoidis ülal loendamatud maailmad ääretus ilmaruumis, on Jumalast Armastatu, taeva
Majesteet. Tema, keda keerubid ja hiilgavad seeravid vaimustatult austasid. Nad ei unusta
kunagi, et Tema alandus selleks, et tõsta üles langenud inimene; et Tema kandis patu süüd ja
häbi ning et Tema läks nii kaugele, et Isa varjas Tema eest oma palge, kui kadunud maailma
hädad murdsid Ta südame ja kustutasid Tema elu Kolgata ristil. Tõsiasi, et kõigi maailmade
Looja, kõigi inimeste kohtunik, pani kõrvale oma au ja alandas ennast armastusest inimeste
vastu, äratab pidevalt universumi imetlust ja austust. Kui päästetud vaatavad oma
Lunastajale ja näevad Isa igavest au Tema näol, kui nad silmitsevad Tema trooni, mis kestab
igavesti, ja teavad, et Tema kuningriigil ei ole lõppu, siis alustavad nad taas vaimustatult
laulu: „Väärt, väärt on Tall, kes on tapetud ja on lunastanud meid Jumalale oma kalli
verega!“ {SV 488.2}
Risti saladus seletab kõik teised saladused. Valguses, mis voolab Kolgatalt, paistab
Jumala iseloom, mis täitis meid hirmu ja aukartusega, kauni ja kütkestavana. Arm, õrnus ja
vanemlik armastus segunevad pühaduse, õigluse ja väega. Jumala üleva trooni
majesteetlikkust vaadeldes näeme me Tema iseloomu meeldivust ja mõistame nii nagu ei
kunagi varem nime „Meie Isa“ tähendust. {SV 488.3}
Siis mõistetakse, et Tema, kel on piiritu tarkus, ei saanud meie päästmiseks välja mõelda
mingit teist teed, kui et ohverdada oma Poeg. Tasuks selle ohvri eest on Jeesusel rõõm
asustada maa lunastatud pühadega, õnnelike ja surematute inimestega. Päästja võitlus
pimeduse jõududega on toonud lunastatutele rõõmu, mis austab Jumalat läbi igaviku. Nii
suur on Jumala silmis inimhinge väärtus, et Isa pidi selle eest maksma oma Pojaga. Kristus
on oma suure ohvri vilja nähes rahuldatud ja õnnelik koos lunastatute määratu hulgaga.
{SV 489.1}
400