Rahvasta Leviaatan_

Pilvevankri igal küljel on tiivad ja selle all elavad rattad; ja siis, kui vanker veereb
ülespoole, hüüavad rattad: „Püha!“ Ja tiivad, kui nad liiguvad, hüüavad: „Püha!“ ja inglitest
saatjaskond hüüab: „Püha, püha, püha, Issand Jumal, Kõigeväeline!“ Ka lunastatud
hüüavad: „Halleluuja!“, kui pilv liigub Uue Jeruusalemma poole. {SV 484.1}
Enne Jumala linna sisenemist annab Päästja oma järelkäijaile võidumärgid ja ehib nad
kuninglikku seisusesse kuulumise tunnustega. Hiilgavad hulgad rivistuvad nelinurkselt
ümber Kuninga, kelle kõrge kuju paistab majesteetlikult üle pühade ja inglite ning kelle näol
särab armastus. Loendamatu hulga lunastatute pilgud kinnituvad Issandale, kõikide sil-mad
vaatlevad Tema auhiilgust, kes oli „nõnda rikutud, ebainimlik oli ta välimus ja ta kuju ei
olnud inimlaste taoline“. Oma parema käega asetab Kristus võitjatele pähe aukroonid.
Igaühe jaoks on kroon, mis kannab tema „uut nime“ (Ilm. 2, 17) ja pealkirja: „Püha
Issandale“. Igaüks saab või-dupalmi ja hiilgava harfi. Siis, kui juhtivad inglid hakkavad
mängima, liigub iga käsi osavalt harfi keeltel. Kõlab mahe imekaunis muusika.
Kirjeldamatu vaimustus täidab iga südant ja nad laulavad tänulikult kiituselaulu: „Temale,
kes meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega ja on meid teinud
kuningriigiks, preestriks Jumalale ja oma Isale, temale olgu au ja vägi ajastute ajastu-teni!“
(Ilm. 1, 5. 6). {SV 484.2}
Lunastatute hulga ees on Püha linn. Jeesus avab pärliväravad ja need, kes on tõde kalliks
pidanud, sisenevad. Seal näevad nad Jumala paradiisi — Aadama kodu. Jeesuse hääl kõlab
meeldivamalt kui ükski muusika, mida surelikud kõrvad on kunagi kuulnud: „Teie võitlus
on lõppenud.“ „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud
maailma asutamisest!“ {SV 484.3}
Nüüd täitub Päästja palve oma jüngrite pärast: „Ma tahan, et kus mina olen, ka nemad
oleksid minu juures, kelled sa mulle oled andnud.“ Kristus esitab Isale oma verega ostetuid
„veatumaina“ ja seades nad „oma auhiilguse palge ette hõiskamisega“ (Juuda 24), teatab Ta:
„Vaata, siin olen mina ja lapsed, kelle Jumal on mulle andnud.“ Need, kelle „sa oled mulle
andnud ja ma hoidsin neid.“ Oo, kui imeline on Päästja armastus. Kui auline on hetk, kui
igavene Isa näeb lunastatutele otsa vaadates neis oma kuju. Patu ebakõla on kaotatud, selle
hävitav mõju eemaldatud ja inimene taas kooskõlas Jumalaga! {SV 484.4}
Väljendamatu armastusega tervitab Jeesus oma ustavaid. Lunastajal on rõõm näha
aukuningariigis inimesi, kes on päästetud Tema surmaheitluse ja alandamise läbi.
Lunastatud mõistavad Tema rõõmu, kui nad näevad õndsate seas neid, keda võideti
Kristusele nende palvete, töö ja armastusohvrite kaudu. Kui kogunetakse suure valge trooni
ümber, valdab lunastatuid väljendamatu rõõm nende pärast, keda nad on võitnud Kristusele
ja kes omakorda on võitnud teisi. Kõik on nüüd rahusadamas, kus nad heidavad oma krooni
Jeesuse jalge ette ja kiidavad Teda läbi igaviku lõputute aegade. Kui lunastatutele
soovitakse tere tulemast Jumala linna, kõlab juubeldav austushüüd. Kaks Aadamat
kohtuvad: Jumala Poeg seisab väljasirutatud kätega, et võtta vastu inimsoo isa — olevus,
397