Rahvasta Leviaatan_

Mõnitused on lõppenud, valetavad huuled vaikinud. Relvade tärin, lahingu kära,
„sõjakäras sõtkutud saabas ja veres veeretatud vammus“ (Jes. 9, 4) on kadunud. Nüüd on
kuulda ainult palvehäält, nuttu ja halisemist. Huulilt, mis alles hiljuti pilkasid, kostab halin:
„Sest on tulnud tema suur vihapäev ja kes võib püsida?“ Õelad paluvad, et nad mattuksid
kaljude ja mägede alla, et mitte näha Tema palet, keda nad põlgasid ja teotasid. {SV 481.4}
Seda häält, mis võib tungida ka surnute kõrvu, nad tunnevad. Kui sageli on see kurvalt ja
õrnalt kutsunud neid meeleparandusele. Kui sageli on seda kuuldud sõbra, venna, Lunastaja
südantliigutavates palvetes. Armu põlgajate jaoks pole ükski teine hääl nii hukkamõistev ja
süüdistav kui hääl, mis nii kaua palus: „Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks
peaksite surema?“ (Hes. 33, 11.) Oh oleks see ometi neile võõras hääl! Jeesus ütleb: „Ma
olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud,
ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist.“ (Õp. s. 24,
25.) See hääl äratab mälestusi, mida nad meelsasti mälust kustutaksid — põlatud hoiatusi,
tagasilükatud kutseid, halvaks pandud eesõigusi. {SV 481.5}
Ülestõusnute hulgas on ka need, kes pilkasid Kristust Tema alanduses; neile meenuvad
nüüd Kannataja sõnad, kui Ta ülempreestri poolt vannutatuna pühalikult lausus: „Sel-lest
ajast te näete Inimese Poega istuvat Jumala väe paremal pool ja tulevat taeva pilvede peal!
(Matt. 26, 64.) Nüüd näevad nad Jeesust Tema aus, istumas Jumala paremal käel. {SV
482.1}
Need, kes pilkasid Jeesust, kui Ta ütles end olevat Jumala Poja, on nüüd keeletud. Seal
seisab kõrk Herodes, kes pilkas Jeesuse kuninglikku nime ja käskis mõnitavaid sõdureid
kroonida ta okaskrooniga kuningaks. Seal on needsamad mehed, kelle kõlvatud käed
riietasid Teda purpurkuuega, asetasid Tema pühale otsmikule kibuvitsakrooni ja andsid
kätte pilliroost valitsuskepi ning kummardasid Tema ees jumalatteotava pilkega. Need
mehed, kes lõid Eluvürsti ja sülitasid Temale, pöörduvad nüüd kõrvale Tema läbitungiva
pilgu eest ja püüavad põgeneda Tema lähedusest. Need, kes lõid naelad läbi Lunastaja kätest
ja jalgadest, sõdur, kes torkas mõõga Tema küljesse, vaatlevad neid arme õuduse ja piinaga.
Kohutava selgusega meenutavad preestrid ja rahvavanemad Kolgata sündmusi. Jälestusega
meenub neile see, kuidas nad päid vangutades karjusid saatanliku võidurõõmuga: „Teisi Ta
on aidanud, iseennast Ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli kuningas, astugu Ta nüüd ristilt
maha, siis me usume Temasse! Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd tema, kui ta
tahab!“ (Matt. 27, 42. 43.) {SV 482.2}
Elavalt meenub neile Päästja tähendamissõna aednikest, kes keeldusid andmast oma
majaisandale viinamäe vilja ja teotasid tema sulaseid ning tapsid tema poja. Meenub ka
kohtuotsus, mille nad ise endale kuulutasid: Viinamäe isand hukkab „need kurjad ... ära
kurjasti“. Nende ustavusetute aednike patus ja karistuses näevad preestrid ja vanemad
iseendid ja oma õiglast saatust. Ja nüüd kõlab surmaahastust väljendav karje. Valjemini kui
mõnitav: „Löö ta risti, löö ta risti!“, mis kaikus läbi Jeruusalemma tänavate, kõlab kohutav,
395