Rahvasta Leviaatan_

Issanda koja salajases paigas. Nad on läbi proovitud ja maailma ning tõe põlgajate ees
näidanud oma ustavust Tema vastu, kes suri nende eest. Imestamisväärne muutus on
toimunud nendega, kes silme ees seisvast surmast hoolimata jäid ustavaks. Nad on äkki
vabastatud kuratlike inimeste süngest hirmuvalitsusest. Näod, mis hiljuti olid kahvatud,
kartlikud ja kurnatud, säravad imet-lusest, usust ja armastusest. Nende hääled paisuvad
võidurõõmsaks lauluks: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja
kergesti leitav! Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere
põhjas! Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevuses!“ (Laul 46, 2-4.) {SV
478.3}
Siis, kui need püha usaldust väljendavad sõnad tõusevad Jumala juurde, taganevad pilved
ja paljastavad tähistaeva täis väljendamatut auhiilgust, vastandina süngele ja tumedale
taevalaotusele teisel pool. Taevase linna au hoovab avatud väravaist. Siis ilmub taevale käsi,
mis hoiab kahte kokkupandud kivilauda. Prohvet ütleb: „Siis taevad kuulutavad tema õigust,
sest Jumal on kohtumõistja!“ (Laul 50, 6.) Seda püha seadust, Jumala õigust, mida kuulutati
Siinailt keset piksemürinat ja tuleleeke kui elu juhtnööri, näidatakse nüüd kui kohtumäärust.
Käsi avab lauad ja siis on näha tulekirjas kirjutatud kümmet käsku. Sõnad on nii selged, et
kõik võivad neid lugeda. Mälestused elustuvad, religioossed eelarvamused ja eksiõpetused
sulavad ning Jumala kümme käsku, lühikesed, mõistetavad ja autoriteetsed, seisavad
maailma kõikide elanike silme ees. {SV 479.1}
Võimatu on kirjeldada nende hirmu ja meeleheidet, kes on Jumala pühad nõuded jalge
alla tallanud. Issand andis neile oma seadused. Nad oleksid võinud võrrelda oma iseloomu
nendega ning õppida tundma oma puudusi siis, kui oli veel võimalus kahetseda ja meelt
parandada. Kuid maailma poolehoiu tagamiseks heitsid nad ära need eeskirjad ja õpetasid
teisigi neist üle astuma. Nad püüdsid sundida Jumala rahvast teotama Tema hingamispäeva.
Nüüd mõistab kask, mida nad põlgasid, nad hukka. Kohutava selgusega mõistavad nad äkki,
et neil pole mingit vabandust. Nad valisid ise, keda nad tahtsid teenida ja kummardada. „Ja
te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Ju malat ja selle vahel, kes teda
ei teeni.“ (Mal. 3, 18.) {SV 479.2}
Jumala käsu vaenlastele, alates jutlustajast kuni kõige viletsama inimeseni, avaneb selge
arusaamine tõest ja kohustustest. Liiga hilja mõistavad nad, et neljanda käsu hingamispäev
on elava Jumala pitser. Liiga hilja mõistavad nad võltsitud hingamispäeva tõelist olemust ja
alust, millele nad on ehitanud. Nad mõistavad, et nad võitlesid Jumala vastu. Usuõpetajad
on viinud inimesed hukatusse, kuigi nad kinnitasid, et juhivad neid paradiisi väravate
juurde. Alles viimasel aruandepäeval mõistavad nad, kui suur oli pühas ametis olevate
meeste vastutus ja kui kohutavad on nende ustavusetuse tagajärjed. Alles igavikus võime me
õigesti hinnata ühe inimhinge kaotuse hinge. Kohutav on selle saatus, kellele Jumal peab
ütlema: „Mine ära, sina õel sulane!“ {SV 480.1}
393