Rahvasta Leviaatan_

Mäed vappu-vad nagu pilliroog tuules ja lõhenevad kaljupangad paiskuvad laiali. Kostab
läheneva tormi mühinat. Meri mässab ja torm raevutseb nii nagu möirgaksid deemonid
hävitusööl. Maapind kerkib ja vajub nagu merelained. Maa lõhkeb. Selle alused näivad
kokku langevat. Mäeahelikud värisevad. Asustatud saared kaovad. Vihased lained neelavad
enda alla sadamalinnu, mis on muutunud kurjuse poolest Soodoma sarnasteks. „Suurt
Baabüloni tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevu viina karika.“
Suured ta lendiraskused raheterad teevad oma hävitustöö. (Salmid 19. 21.) Maailma kõige
toredamad linnad kaovad. Luksuslikud paleed, mille püstitamiseks maailma suured mehed
on kulutanud oma rikkuse, et austada iseennast, muutuvad varemeiks nende silme all.
Vanglamüürid purunevad ja Jumala rahvas, keda on nende usu pärast orjuses hoitud,
vabaneb. {SV 477.2}
Hauad avanevad „ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad — ühed igaveseks
eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.“ (Taan. 12, 2.) Kõik need, kes on sur-nud
usus kolmanda ingli kuulutusse, tulevad austatuina haudadest välja, et kuulda Jumala
rahuseadust nendega, kes on pidanud Tema käsku. „Ja need, kes tema läbi pistsid“ (Ilm. 1,
7), need, kes pilkasid ja mõnitasid Kristuse surmaheitlusi ning need, kes olid Tema tõe ja
rahva kõige rängemad rõhujad, äratatakse üles nägema Kristust Tema aus ja ustavaile osaks
saavat austust. {SV 478.1}
Paksud pilved katavad veel taevast, kuid aeg-ajalt tungivad päikesekiired neist läbi
otsekui Jehoova kättemaksev silm. Sähvivad välgud mähivad maa valguselõõma. Läbi
kohutava piksemürina teevad salapärased ja aukartust äratavad hääled teatavaks õelate
saatuse. Kõik ei mõista räägitud sõnu, kuid valeõpetajad saavad neist selgesti aru. Need, kes
olid veel pisut aega tagasi hulljulged, hooplevad, väljakutsuvad ja halastamatud Jumala
käske pidava rahva vastu, on nüüd kohkunud ja värisevad hirmust. Nende halisemist on
kuulda üle mässavate loodusjõudude. Deemonid tunnustavad Kristuse jumalikkust ja
värisevad Tema väe ees, inimesed aga anuvad armu ja roomavad mööda maad kohutavas
hirmus. Kui vanaaja prohvetid nägid nägemuses Issanda päeva, ütlesid nad: „Uluge, sest
Jehoova päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.“ (Jes. 13, 6.) „Poe kalju sisse
je peida ennast põrmu Jehoova kartuse pärast ja tema kõrge aupaistuse eest! Inimeste
suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse! Jah, sel päeval on Jehoova
üksinda kõrgel. Sest vägede Jehooval on päev — kõige suureliste ja kõrkide jaoks, kõigi
jaots, kes kõrgele on tõusnud, et neid alandada. „Sel päeval viskavad inimesed oma
hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis nad endile kummardamiseks on teinud, muttidele ja
nahkhiirtele, et aga saaks pugeda kaljupragudesse ja kivivahedesse Jehoova kartuse pärast ja
Tema kõrge aupaistuse eest, kui ta tõuseb maad hirmutama.“ (Jes. 2, 10-12. 20. 21.) {SV
478.2}
Läbi pilvedevahelise lõhe kiirgab täht, mille hiilgus pais tab ümbritseva pimeduse tõttu
neljakordselt eredamana. Ustavaile toob see lootust ;ja rõõmu, Jumala käsust üleastujaile
aga häda ja viha. Need, kes on kõik ohverdanud Kristuse pärast, seisavad kaitstult, nagu
392