Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 40—Suur Vabastamine
Kui inimlikud seadused ei kaitse enam neid, kes austavad Jumala käsku, siis otsustatakse
nad erinevatel maadel samaaegselt hävitada. Dekreedis määratud ajal otsustatakse vihatud
usulahk välja juurida. Ühel ööl plaanitsetakse anda otsustav löök, mis peaks sundima täiesti
vaikima teisitimõtlejate noomiva hääle. Jumala rahvas — mõned vangikongides, teised
üksildastes peidupaikades metsades ja mägedes — paluvad jumalikku kaitset ajal, mil
kurjadest inglitest õhutatud meeste salgad valmistuvad tapmistööks. Sellel äärmise häda ajal
astub Iisraeli Jumal vahele, et vabastada oma valitud. Issand ütleb: „Siis te laulate otsekui
püha pühitsemise ööl ja rõõmustate südamest, otsekui see, kes läheb Jehoova mäele, Iisraeli
Kalju juurde! Ja Jehoova annab kuulda oma võimast häält ja näha oma käsivarre laskumist
maruvihas hävitava tuleleegina ühes vihmapladina ja äikese ning rahekividega.“ (Jes. 30,
29. 30.) {SV 476.1}
Kurjad inimesed on valmis oma ohvrile võidurõõmsalt kallale tormama, kui tihe
pimedus, sügavam kui öö, langeb maa peale. Siis valgustab äkki vikerkaar, mis hiilgab
Jumala trooni aust, taevalaotust ning näib ümbritsevat iga palvetajate gruppi. Vihased
rahvahulgad vakatavad. Nende pilkavad hüüded hääbuvad ja nad unustavad oma mõrvarliku
viha objektid. Kohutava aimdusega põrnitsevad nad üksisilmi Jumala lepingu sümbolit ja
igatsevad olla varjatud selle kõikevaldava hiilguse eest. {SV 476.2}
Siis kuulevad Jumala lapsed selget ja kaunist häält: „Vaadake üles!“ ja tõstnud silmad
taeva poole, näevad nad tõotuse vikerkaart. Tumedad, sünged pilved, mis katsid taevalaotust,
on hajunud. Jumala lapsed vaatavad taevasse ja näevad nii nagu Stefanos Jumala
au ning Inimese Poega istumas Tema troonil. Jeesuse ihul märkavad nad Tema alandamise
märke ja Õnnistegija huulilt kuulevad nad palvet, mille Ta esitab oma Isa ja pühade inglite
ees: „Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, kelled sa mulle oled
andnud.“ (Joh. 17, 24.) Jällegi kuuldakse majesteetlikku, võidurõõmsat häält: „Nad tulevad,
nad tulevad, pühad ja süütud ja rüvetamata! Nad on pidanud mu kannatuse sõna ja peavad
käima inglite seas.“ Ustavate kahvatuilt, värisevailt huulilt vallandub võiduhüüd. {SV
477.1}
Keskööl ilmutab Jumal oma väge oma rahva vabastamiseks. Päike lööb särama oma täies
hiilguses. Imed järgnevad kiiresti üksteisele. Õelad vaatavad hirmu ja hämmastusega neid
sündmusi, õiged aga silmitsevad pühaliku rõõmuga oma vabastamise märke. Looduses näib
kõik pöörduvat pahupidi. Jõed lakkavad voolamast. Tumedad rasked pilved kerkivad
taevasse ja põrkuvad kokku. Keset vihast taevalaotust on üks selgesti nähtav, kirjeldamatult
hiilgav avaus, kust kostab Jumala hääl nagu suurte vete kohin: „See on sündinud!“ (Ilm. 16,
17.) See hääl paneb värisema taeva ja maa. Tekib võimas maavärin, „mäherdust ei ole olnud
sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine see oli.“ (Salmid 17,
18.) Taevalaotus näib avanevat ja sulguvat. Auhiilgus Jumala troonilt sähvab sellest läbi.
391