Rahvasta Leviaatan_

Need nuhtlused ei ole ülemaailmsed, sest vastasel korral tehakse lõpp kogu maailma
elanikele. Siiski on need kõige kohutavamad nuhtlused, mida surelikel on kunagi taluda
tulnud. Enne prooviaja lõppu on kõik nuhtlused segatud armuga. Kristuse vereohver varjab
veel patust ning ta ei saa karistada oma süü täie mõõdu järgi. Lõpukohtus aga valatakse viha
välja armuga segamatult. {SV 472.1}
Tol päeval igatsevad rahvahulgad Jumala armu kaitset, mida nad on nii kaua põlanud.
„Vaata, päevad tulevad,“ ütleb Issand Jehoova, „millal ma saadan maale nälja mitte leiva ja
janu, mitte vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele! Siis nad vaaruvad merest
mereni ja põhjast itta, nad uitavad otsides Jehoova sõna, aga nad ei leia! (Aamos 8, 11.
12.) {SV 472.2}
Jumala rahvas ei ole vaba kannatustest, kuid kuigi nad on tagakiusatud, vaevatud ja
toidupuuduses, ei jäeta neid hukkuma. See Jumal, kes hoolitseb Eelija eest, ei möödu
ühestki oma lapsest! Tema, kes loendab ära juuksekarvad inimlaste peas, hoolitseb nende
eest ja näljaajal on nad rahuldatud. Sel ajal, kui õelad surevad nälja ja katku läbi, kaitsevad
inglid õigeid. Sellele, „kes elab õigluses“, kõlab tõotus: „Temale antakse ta leib, temale on
vesi kindlustatud.“ „Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivad janust,
siis mina, Jehoova, kuulen neid, mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha!“ (Jes. 33, 15. 16;
41, 17.) {SV 472.3}
„Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna
toidust, pudulojused kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades,“ siiski need, kes kardavad
Teda, rõõmustavad Jehoovas ja hõiskavad „oma pääste Ju-malas“. (Habak. 3, 17. 18.) {SV
472.4}
„Jehoova on su hoidja, Jehoova on su vari su paremal käel! Päeval ei pista sind päike ega
kuu öösel! Jehoova hoiab sind kõige kurja eest, ta hoiab sinu hinge!“ „Sest ta kisub sind
välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest! Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema
tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitseriist! Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt,
mis päeval lendab, et katku, mis rändab pilkases pimeduses, ega tõbe, mis laastab lõunaajal!
Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu! Aga sa
vaatled oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele! Sest sina, Jehoova, oled mu
varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus sind
ega lähene häda su telgile! (Laul 121, 5-7; 91, 3-10.) {SV 472.5}
Ometi näib, et Jumala rahvas peab varsti pitseerima oma tunnistuse verega, nagu tegid
märtrid enne neid. Nad isegi kardavad, et Issand laseb neid langeda vaenlaste käe läbi. See
on kohutava ahastuse aeg. Päeval ja öösel kisendavad õiged Jumala poole vabastamise
pärast. Õelad juubeldavad ja küsivad pilkavalt: „Kus on nüüd teie usk? Miks Jumal ei
vabasta teid meie käest, kui te tõepoolest olete Tema rahvas?“ Kuid ootajaile meenub surev
Jeesus Kolgata ristil ja ülempreestrite ning rahvavanemate pilkavad hüüded: „Teisi on ta
aidanud, iseennast ta ei või aidata; kui Ta on Iisraeli kuningas, astugu ta nüüd ristilt maha,
387