Rahvasta Leviaatan_

müüre valgustab taevane valgus nii nagu siis, kui Paulus ja Siilas Filipi vanglas keskööl
palvetasid ja kiituselaule laulsid. {SV 470.3}
Jumala nuhtlused tabavad neid, kes püüavad rõhuda ja hävitada Tema rahvast. Tema suur
kanatlikkus õelate vastu julgustab inimesi ülekohtus, kuid nende karistus on kindel ja
kohutav, kuigi seda on kaua edasi lükatud. „Sest nagu Peratsimi mäel tõuseb Jehoova; ta
vihastub nagu Gibeoni orus, et teha oma tööd — hämmastav on tema töö, ja et toi-metada
oma tegu — võõristav on tema tegu!“ (Jes. 28, 21.) Meie armulisele Jumalale on
karistamine võõras töö. „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei ole mul hea meel
õela surmast.“ (Hes. 33, 11.) „Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas
heldusest ning tõest... annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta
süüdlast karistamata.“ „Jehoova on pika vihaga ja rammult suur ja ei jäta kedagi
karistamata.“ (2. Moos. 34. 6. 7; Neh. 1, 3.) Kohutava õiglusega kaitseb Ta jalge alla
tallatud käsu autoriteeti. Rahva peale, kellega Ta on kaua kannatanud ja keda Ta ei hävita
enne, kui see on täitnud oma ülekohtu mõõdu Jumala ees, tühjendab Ta lõpuks armuga
segamata vihakarika. {SV 470.4}
Kui Kristus lõpetab pühamus oma eestkostmise, valatakse välja armuga segamata viha.
See tabab neid, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ning võtavad vastu tema märgi
(Ilm. 14, 9. 10). Nuhtlused, mis langesid Egiptusele, kui Jumal hakkas vabastama Iisraeli,
sarnanevad nende veelgi kohutavamate ja ulatuslikumate nuhtlustega, mis langevad
maailmale vahetult enne Jumala rahva lõplikku vabastamist. Kirjeldades neid kohutavaid
nuhtlusi, ütleb Ilmutuseraamatu kirjutaja: „Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste
külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.“ Meri „sai otsegu surnu
vereks, ja suri iga elav hing, kõik, kes meres olid.“ Ja jõed ja veeallikad... „said vereks“.
Kuigi karistused on kohutavad, ei ole need suuremad kui Jumala õiglus nõuab. Taevane
ingel teatab: „Õige olen sina... et sa nõnda oled kohut mõistnud. Sest nemad on pühade ja
prohvetite verd valanud, ja verd oled ka sina neile juua andnud; nad on seda väärt!“ (Ilm.
16, 2-6.) Jumala rahva surma mõistmisega on õelad süüdi õigete veres nii nagu see oleks
valatud nende oma kätega. Samal viisil kuulutas Kristus omaaegsed juudid süüdlasteks
kõikide pühade meeste veres, mis oli valatud Aabeli päevist alates, kuna neil oli prohvetite
mõrvaritega ühesugune meelsus ja nad püüdsid teha sedasama. {SV 471.1}
Järgneva nuhtluse ajal antakse päikesele võim „inimesi tulega kõrvetada. Ja suur kuumus
kõrvetas inimesi“ (salmid 8 ja 9). Prohvetid kirjeldavad maailma olukorda sel kohutaval ajal
nii: „Maapind leinab, sest vili on rüüstatud ... Kõik metsapuud on kuivanud; tõesti, rõõm on
häbiga lahkunud inimlaste juurest.“ „Viljaaidad on maha kistud, sest vili on ikaldunud!
Kuidas küll lojused ägavad, veiste karjad on hullunud! Sest neil pole karjamaad! ... Veeojad
on kuivanud ja tuli on neelanud kõrve rohumaad.“ „Sel päeval muutuvad ulumiseks palee
laulud, ütleb Issand Jehoova! Palju on laipu, heidetud igasse paika! Vaikus!“ (Joel 1, 10-12;
17-20; Aamos 8. 3.) {SV 471.2}
386