Rahvasta Leviaatan_

ihuks ja vereks“ — ja seda oma mõttetute rituaalide abil! (Kardinal Wisemen — „The Real
Presence of the Body and Blood of Our Lord Jesus Christ in Blessed Eucharist, Proved from
Scripture“, loeng 8, osa 3, par. 26). Pühadustteotava jultumusega väitsid nad avalikult, et
neil on võim „luua Jumal — kõikide Looja“. Kristlastelt nõuti surmanuhtluse ähvardusel
poolehoidu sellele kohutavale, Jumalat teotavale eksiõpetusele. Paljud, kes sellest keeldusid,
hukati tuleriidal (vt. lisa). {SV 41.1}
Kolmeteistkümnendal sajandil loodi paavstluse kõige kohutavam võitlusvahend —
inkvisitsioon. Pimeduse vürst tegutses paavstliku preesterkonna käe läbi. Salajastel
nõupidamistel juhtisid Saatan ja tema inglid kokkutulnute meeli. Nende seas seisis aga
nähtamatuna Jumala ingel, kes kirjutas kohutavat aruannet nõupidamise ülekohtustest
otsustest ja verdtarretumapanevatest tegudest. „Suur Babülon“ oli „joobunud pühade
verest“. Miljonite märtrite purustatud ja moonutatud kehad otsekui kisendasid Jumala
kättemaksu järele. {SV 41.2}
Paavstlus oli saanud maailma vägivallavalitsejaks. Kuningad ja keisrid alistusid paavsti
seadlustele. Inimeste saatus nii selles elus kui ka igavikus näis olenevat temast. Aastasadu
tunnustati Rooma katoliku kiriku õpetusi kõhklematult, selle kombeid täideti hardunult ja
selle pühi peeti üle maa. Vaimulikkonda austati ja toetati heldekäeliselt. Rooma kirik oli sel
ajal oma au, hiilguse ja võimu tipul. {SV 41.3}
„Paavstluse keskpäev oli maailma kesköö“ (J. A. Wylie — „The History of
Protestantism“ k. l. ptk. 4). Pühakiri oli peaaegu tundmatu — mitte ainult rahvale, vaid ka
preestritele. Nagu omaaja variserid, nii vihkasid paavstlikud juhid valgust, mis oleks
paljastanud nende patud. Kõrvaldanud Jumala käsu, õigluse mõõdupuu, nautisid nad
piiramatut võimu ja andusid ohjeldamatult pahedele. Lokkasid pettus, ahnus ja kõlvatus.
Inimesed ei kohkunud tagasi ühegi kuriteo eest, kui selle kaudu avanes tee rikkusele või
positsioonile. Paavstide ja prelaatide lossid olid kõige alatuma liiderlikkuse paigad. Mõned
„pühad isad“ olid süüdi nii kohutavates kurite gudes, et isegi ilmalikud valitsejad nõudsid
nende kõrvaldamist troonilt. Aastasadu ei tehtud Euroopas mingeid edusam me teaduses,
kunstis ega hariduses. Kristlikku maailma oli tabanud kõlbeline ja vaimne halvatus. {SV
41.4}
Maailma olukord Rooma katoliku kiriku võimu all tõendas prohvet Hoosea sõnu: „Mu
rahvas hukkub tarkuse puudusel, et sa põlgad tarkust, siis põlgan mina sind ... Ja et sa oled
unustanud oma Jumala käsuõpetuse, siis unustan minagi su lapsed!“ „Maal ei ole tõsidust,
armastust ega ka mitte Jumala tundmist. Sajatatakse ja valetatakse, tapetakse ja varastatakse,
rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle!“ (Hoos. 4,6.1.2). Sellised
olid Jumala Sõna hülgamise tagajärjed. {SV 42.1}
31