Rahvasta Leviaatan_

kohtuasjad on otsustatud tavases pühamus. Saatanal on täpne aruanne pattudest, mida ta
ahvatles inimesi tegema ning ta esitab neid Jumalale liialdatult ja rõhutab, et inimesed on
väärt sama suurt karistust nagu tema — ilma jäämist Jumala poolehoiust. Ta teatab, et
Issand ei saa neile patte andestada, kui ta seejuures hävitab teda ja tema ingleid. See polevat
õiglane. Saatan väidab, et need on tema ohvrid ja nõuab, et nad antaks tema kätte
hävitamiseks. {SV 464.1}
Kuna Saatan süüdistab Jumala rahvast nende pattude pärast, lubab Issand tal neid veel
proovile panna. Nende usaldus Jumala vastu, nende usk ja kindlus katsutakse läbi, Kui
inimesed mõtlevad oma minevikule, siis nende lootus kaob, sest kogu oma elus näevad nad
vähe head. Nad tunnevad oma nõrkusi ja väärtusetust. Saatan püüab neid hirmutada
mõttega, et nende olukord on lootusetu ja nende rüvedust ei saa kunagi maha pesta. Ta
loodab niiviisi nende usku hävitada ja soovib, et nad annaksid järele tema kiusatustele ja
loobuksid truudusest Jumalale. {SV 464.2}
Kuigi Jumala rahvas on ümbritsetud vaenlastest, kes tahavad neid hävitada, pole ahastuse
põhjuseks hirm tagakiusamise ees tõe pärast. Nad kardavad, et nad pole iga pattu
kahetsenud ja et mõne vea tõttu ei saa nad osa Päästja tõotusest: „Minagi tahan sind hoida
kiusatusetunni eest, mis on tulemas kogu maailma peale,“ (Ilm. 3, 10.) Kui neil oleks kindel
teadmine, et nende patud on andestatud, ei kohkuks nad tagasi piinamisest ega surmast, ent
sel juhul, kui nad osutuvad väärituiks ja kaotavad elu oma iseloomu vigade tõttu, saab
Jumala püha nimi teotatud. {SV 464.3}
Kõikjal kuulevad Jumala lapsed reetjate salasepitsusi ja näevad vastuhaku tõusu. Kõik
see äratab neis südamest tuleva soovi ja tõsise igatsuse, et see suur võitlus lõpeks ja õelate
kurjus hakkaks. Ent paludes Jumalal kurjust tõkestada, teevad nad endale teravaid
etteheiteid selle pärast, et neil pole olnud rohkem jõudu kurjuse võimsale tõusule vastu
seista. Nad tunnevad, et siis kui nad oleksid alati kasutanud kõiki oma võimeid Kristuse
teenistuses ja läinud edasi väest väesse, oleks Saatana jõududel vähem väge. {SV 464.4}
Jumala rahvas vaevab oma hinge Jumala ees; nad osutavad oma paljude pattude
kahetsemisele minevikus ja paluvad Päästja tõotuse täitumist: „Või olgu siis, et haaratakse
kin-ni minu kaitsest, tehakse minuga rahu — rahu tehakse minuga.“ (Jes. 27, 3.) Nende usk
ei lõpe, kuigi nende palvetele kohe ei vastata. Vaatamata sellele, et nad tunnevad sügavat
ahastust, hirmu ja kurvastust, ei loobu nad eestpalvest. Nad haaravad kinni Jumala
tugevusest nii nagu Jaakob Inglist, ja nende hing kisendab: „Ei ma lase sind mitte, kui sa
mind ei õnnista!“ {SV 465.1}
Kui Jaakob poleks eelnevalt kahetsenud seda, et ta haaras pettusega endale
esmasünniõiguse, siis ei oleks Jumal tema palvet kuulnud ega armulikult tema elu juhtinud.
Niisamuti on ka viletsuseajal; kui Jumala rahval leiduks sellel hirmu ja ahastuse piinaval
ajal veel mõni ülestunnistamata patt, võidaks neid masendus; meeleheide hävitaks nende usu
ja neil puuduks julgus paluda Jumalalt vabastust. Ent kuigi nad tunnevad sügavalt oma
381